Perth... ja varsti koju!

No ime kui keegi üldse enam siia lehele vaatab, pole juba miljon aastat kirjutanud.

Melbournes olin siis viimati jah... Melbsis lendasin Adelaide märtsi algul, veetsin paar päeva seal. Adelaide erilisi muljeid mulle ei jätnud. No aga soov oli mul kuidagi Perthi jõuda ja leidsin internetis Georgie kuulutuse, et tema otsib reisikaaslast Adelaidest Perthi ning tal on kämpervan, mis on vaja toimetada Perthi. No ja nii ta mind siis hosteli eest peale korjas (kus me ka esimest korda kohtusime) ning reis Perthi poole algas. Georgie on Inglismaalt pärit ning siin Austraalias juba mitmendat korda. Väike konks asja juures oli see, et tal olid ka piletid haidega sukeldumisele Port Lincoln´is, mis jäi parajasti tee peale. See oli ülikõva. Põhimõtteliselt oli see terve päeva üritus, hommikul vara väljusime, paar kolm tundi laevasõitu ning siis viskasime ankru vette. Ja haide meelitamine võis alata! Iga kord neid ei pruugi kohale tulla, aga meil oli õnne ning 7-8 mõrtsukhaid (great white shark) ujus kohale. Paadi kõrval oli 1x2 m puur ning neli inimest sai sinna korraga sisse minna. Meie Georgiga olime kohe muidugi essad, vesi oli päris külm ja hingamise võttis esialgu kinni, aga harjus ära. Puur polnud sügaval, nii et vesi oli parasjagu üle pea ja haipiosid (pikkust ca 5 m ringis) ujusid siis seal ümber puuri, sest neile visati sinna sööta (värske tuunikala oli see vist kui ma ei eksi) ja vesi oli parajalt verine korraks. Nad ujusid kohe puuri kõrvalt mööda, nii et kui käe oleks välja sirutanud, siis oleks saanud katsuda. Käe väljasirutamine puurist haide suunas ei ole muidugi arukas tegu ja poleks seda riski väärt!

No ja peale seda seiklust oli lihtsalt lõputult kilomeetreid, kokku üle 3000. Selle teelõigul on ka Austraalia pikim sirge 146.6 km - Nullarbor. Ja mina olin seekord roolis, tundus küll, et see tee ei lõpegi ja maantee kõrval on lihtsalt tühjus, puid on mõnel pool.

Muidu olime vaheldumisi roolis, palju peatusi ei teinud sest auto oli vaja 3 päevaga Perthi toimetada. Perthi jõudes oli paras üllatus see, et kõik hostelid olid täis ja meil miskit bookitud ei olnud, auto pidime ka ära andma ja põhimõtteliselt kell 8 õhtul olime ikka veel kodutud. No asi lõppes sellega, et lõpuks õnnestus meil saada üks voodi kahe peale ja tegime siis vahetusega magamist – mina 10-4ni hommikul ja Georgie 4-10ni. Vat sellist asja polnudki ma siin veel ennem kogenud. Paar nädalat elasime hostelis ning siis rentisime toa, kus ma ka hetkel elan. Georgie läks paar nädalat tagasi ära ning nüüd on mul korterinaabriks Brasiilia tüdruk Sabrinna, kellega ma koos töötan. Tööl käin Kings Hotelli restoranis ja baaris ning Croissant Express´is, mis on pagar-kohvik. See on populaarne hommikohvi ja lõuna koht kontoriinimeste hulgas, saab kiirelt söönuks. Tegema peab seal kõike, kohvist koristamiseni. Baari ja restotöö on tavaline, nagu ikka.

Georgi´ga

Perth on ilus, pole nii suur, kesklinn on hubane ning rannad on kaunid. Elan kesklinnast 15 min jalutuskäigu kaugusel ja kui kõndida ei viitsi siis saab tasuta bussiga ka linna, mis on päris lahe. Rannailma viimasel ajal kahjuks pole olnud ning sooja on vähem kui teil seal muideks! Kui alguses siia jõudsin, siis olid küll superilmad, aga paar päeva tagasi algas ametlikult talv ning sooja on nüüd 20 ringis ja öösel läheb isegi alla 10 kraadi.

Eestlastega olen ma peale Darwinist lahkumist minimaalselt kokku puutunid, kuigi tänava peal ikka kuuleb eesti keelt aeg-ajalt. Kätlinit, kellega koos farmitööd tegime, olen paar korda näinud ning Anuga tutvusin Perthis juhuslikult ühele tööle sattudes ja rohkem polegi eestlastega suhelnud näost näkku.

Kui nüüd kuupäeva vaadata, siis selgub, et mul on veel täpselt kuuks ajaks viisat ning siis tuleb hakata samme kodu poole sättima. See tekitab parajalt segadust minus, muidugi ootan, millal koju saab ning näha kõiki kalleid inimesi aga samas on hirm ka, et kuidas teil see elu seal Eestis on? Millal täpselt jõuan, ega seda oskagi hetkel öelda, sest plaan on tee peal mõned peatused ka teha.

Peatse kohtumiseni Eestis ;)

Imeline Tasmaania

Tasmaania on pindalalt Eestist natuke suurem, elanikke on pool miljonit, kusjuures pealinnas Hobartis ca 200 000. Kolm suuremat linna seal üldse on, ülejäänud on väiksed linnakesed ja külad, mis olid väga armsad ja inimesed lahked. Ikka on nii, et väiksemates kohtades on inimesed sõbralikumad ja kuidagi lihtsalt saab nendega jutu peale.

Auto oli koduks viimased kaks ja pool nädalat, ajal mil Tasmaanias ringi rändasime. Selle ajaga sai saarele korralik ring peale tehtud ja rohkemgi veel. Nagu juba eelmine kord kirjutasin, reisin koos Saksa tüdruku Simone´ga. Melbournest läksime sinna laevaga, sest võtsime juba Melbsist auto ja see oli ka vaja kuidagi üle lahe toimetada. Auto all pean ma silmas kämpervani, kus saab magada, sees on külmkapp, pliit, kraanikauss ja muu eluks hädavajalik kraam. Maabusime Tasmaania põhjarannikul Devenportis ja siis sealt otse Hobartisse, mis asub lõunakaldal. Seal vahetasime auto teise vastu ning hakkasime mööda rannikut liikuma - idakallast mööda ülesse, siis sai põhjarannik üle vaadatud, edasi läände (maailma servale) ja lõpuks tagasi Hobartisse, kust esmaspäeval Melbourne lendasin.

Mingid detailid meenutasid mulle päris palju Eestit – loodus, taimed, kohati ka maastik. Ja ilm oli selline keskmine Eesti suvi. Tasmaanias on hästi palju rahvusparke, kus püüdsime käia nii palju kui võimalik. Kõikidesse muidugi ei jõudnud ning osadesse ei saanud kuna ligipääs ainult neliveoga. Loodus oli väga ilus, enamasti mägine, ka linnades ja autoga oli küll vahepeal selline tunne, et no ei tea kas nüüd läheb mäkke üles või mitte – no ikka läks kui õige käigu sisse said. Sõnadega on raske kirjeldada, seega riputan hoopis pilte ülesse.

Loomi kohtas pea igal sammul - pisikesed kängurud olid tõesti igal pool, aga õnnestus vabas looduses ja lähedalt näha ka sipelgasiili ja vombatit, nokkloom sulpsas ka vees korra ringi, aga teda pildile ei saanud. Tasmaania kuradit nägime ka ühel öösel, kohalikust kõrtsist koju tulles :D No ma usun küll, et tundub kahtlane aga päriselt oli kurat, püüdsime teda natuke jälitada, aga lõpuks kadus ikka kuhugi põõsastesse. Järgmine päev läksime loomaparki ja vaatasime ta ikka päevavalges ka üle. Ühe tiigermaoga ristusid ka teed, üldiselt olid igal pool sildid üleval, et maod on sel aastaajal väga aktiivsed - olge ettevaatlikud, õnneks lähemaid kokkupuuteid polnud.

Tasmaania kurat/ Tassie devil - ülemisel pildil on tegemist puhta laisklemisega

Lake Gordon - Austraalia suurim järv

Lõputu liiv

Näiteid seeneriigist

The edge of the world - maailma serv. Jah selline silt oligi siin, sest see on Tasmaania kõige läänepoolsem tipp ning põhimõtteliselt võiks siit Argentiinat näha sest midagi muud vahepeal pole, vaid lõputu vesi.

The Nut - üks väiksemat sorti kivi :D

Kuulus Wine Glass Bay - jaaa oli ilus

Otsus Tasmaaniasse minna tuli mul suhteliselt viimasel hetkel, aga mul on väga hea meel, et ära sai käidud ja nähtud. Pikemalt elada seal päris ei tahaks, aga reisimiseks super koht. Ilmad oli minu jaoks muidugi jahedad, aga samas jälle väga seinast seina. Ujumas sai päris palju käidud ja kui päike väljas, siis oli soe. Samas jälle langes ööseks temperatuur +10 kraadi juurde ja kui sellele lisandus mere ääres tuul, siis tundus nagu -5.

Nüüd siis olen tagasi mandril, Melbournes hetkel. Pileteid kuhugi pole veel ostetud, seega ei hakka siinkohal ka spekuleerima kuhu ma edasi lähen...kuigi jah eks mul suund on silme ees, aga millal kuidas ja kuhu täpselt - see on veel lahtine.

Puhkus :)

Ajal, mil seda postitust kirjutan olen teel…õhus õigemini Darwinist Melbourne, on esimene veebruar ja teil seal Eestis arvatavasti pakane paugub…Darwinis oli ikka endiselt üle 30 nagu tavaliselt. Selleks korraks jätsin Darwini ning kõigi oma sõpradega seal hüvasti, kindlasti kuskil kunagi näeme ;)

Töötegemisele tegin lõpu juba 2 nädalat tagasi, vahepeal käisin Balil puhkamas.

Bali, üks Indoneesia lugematutest saartest, mis on reisisihtkohtade edetabelis üsna kõrgel kohal. Ma ei saa öelda, et see nüüd mingi unistuste saar on, selge on see, et promot on kõvasti tehtud. Puhkus oli muidugi lahe, ei saa midagi öelda, aga samas ei ole seal ka nüüd midagi nii nii nii enneolematut, et oooo Bali!!!! Läksin sinna 9 ks päevaks ja täitsa üksi, aga seal muidugi kohtad inimesi üle maailma. Sain palju toredaid tuttavaid. Seiklusi oli omajagu, käisin raftingul (paadimatkal kärestikusel jõel) safaripargis, lihtsalt mööda saart ringi sõitmas, erinevates templites, ahvimetsas, elevandiga sõitmas, hoidsin süles pisikest orangutangi, käisin vulkaani jalamil jne.

Mis kõige eredama mujle jättis – terassidena riisipõllud, need on lihtsalt nii lahedad ja vaieldamatult Bali sümbolid.

Kõik käib käsitsi ja mingeid masinaid neil seal pole. Loodus üldse väljaspool linna on väga kaunis, rohelust täis ja troopiline, kliima on niiske ja kuum, kuigi oli natuke jahedam kui Darwinis, aga ka sinna 30 pügala kanti. Kuna hetkel on seal vihmahooaeg siis sadas päris palju, aga samas oli ka päikest, nii et lõppkokkuvõttes võin ma ilmaga päris rahule jääda. Kogu elu seal on väga väga teistmoodi kui Austraalias või Eestis, Aasia ikkagi. Alustades liiklusest, vähemalt pooled sõidukitest on rollerid, mis püüavad igal võimalusel autode vahelt läbi lipsata.

Rolleri võis rentida päevaks ca 2.5 euro eest (ma loodan et tegin korrektsed arvutused läbi mitmete valuutade :D). Ma kordagi rollerit ei rentinud, küll aga auto koos autojuhiga küll, see maksis terveks päevaks 18 eurot, sõida kuhu tahad. Sagimine käib igal sammul linnas, kes Egiptuses on käinud, siis võib sellega võrrelda. Tänavatel olid inimesed pealetükkivad ja see oli vahest päris häiriv, aga eks see ole kõik ärieesmärkidel. Kohalikke lähemalt tundma õppides, olid nad tegelikult väga lahked ja heasüdamlikud, abivalmid. Kogu elamine seal on odav, sh väljas söömaskäimine….korraliku ja väga maitsva kõhutäie võis saada paari kolme euroga. Mereannid, need viisid muidugi keele alla…värsked ja lihtsalt niii maitsvad.

Kõik või no vähemalt 90 protsenti sööke serveeriti koos riisiga, ülla-ülla. Sõin siiski ühe korra ka keedetud kartuleid, aga need polnud head, kohapeal nad kartulit ei kasvata ning kohalikud seda ka ei söö, sest see on nende jaoks liiga kallis. Põhimõtteliselt söövad nad kolm korda päevas riisi. Kohaliku õlle sai nii baarist kui poest (kusjuures mõnest baarist isegi odavamalt kui poest) alla 2 euro. Kuna selles linnaosas kus ma ööbisin ongi põhimõtteliselt ainult turistid, siis pidu käis seal 7 päeva nädalas. Austraallaste jaoks on see nii lähedal ja paljud käivad siin oma puhkust veetmas.

Jah kui oleks tagasi tööle pidanud tulema, siis poleks kindlasti tahtnud lahkuda, aga kuna lähen edasi reisima Tasmaaniasse, siis ootasin juba natuke. Ülehomme saan Melbournes kokku Simone´ga, kes töötas samuti Darwinis kasiinos ja kes ise Saksamaalt pärit. Temaga koos rendime Campervani ja sõidame Tasmaanias natuke ringi. Melbournes pean shopingule kindlasti minema, sest ega mul ju sooje riideid pole, aga Tasmaanias võivad kraadid ka sinna 15 kanti langeda, ma ausalt ei tea kuidas see tunduda võib, külma ma arvan!

Hoian siis teid kursis, mis toimub ja kuidas see väike (st Eestist natuke suurem tegelikult) saareke lõuna Austraalias on ;)

Aasta lõpp...

..on ikka kokkuvõtte tegemise aeg. Mis siis minu jaoks 2010 aasta tõi. Algas see aasta Melbournes, millest on mul väga toredad mälestused. Nimelt käisin just mõned nädalad tagasi suurlinna elu üle kaemas. Ei saa just öelda, et pisar tuli silma, aga soe tunne oli küll kui kõiki vanu kohti taasnäha….Ashworthi St maja, kus elasin ning vanu töökaaslasi….. Peale Melbourne veetsin mõned kuud üleval Athertonis kohustuslikku farmitööd tehes, ega ma muidu pragu siin poleks ju. Aga polnud see farm ka nii hull midagi….. omaette kogemus ja teise aasta viisa nimel oli pingutamist väärt küll. Ega sealgi igav polnud, lihtsalt teistmoodi elu ning paljude toredate inimestega sai tuttavaks. Aga eks see Austraalia ongi üks katsetamiste koht ning erinevate kogemuste kogumise paik. Enamuse sellest aastast olen nüüd juba väga koduseks saanud Darvinis veetnud. Tänaseks olen siin olnud täpselt 7 kuud. Ei oskagi seletada, miks ma siia nii pikalt olen jäänud, linn iseenesest on pisike ja ega siin enam millegagi üllatada pole, aga inimesed on toredad, ilm on mõnus soe, töö- ja elukoha üle ei saa ka kurta. Toredad ajad on siin Darwinis olnud J Ja kui nüüd küsida, et kust siis kõige eredamad mälestused on? Iga paik on omamoodi, oma helgete ja põnevate hetkedega meelde jäänud, ühte ma võin öelda igav pole küll mitte kusagil olnud. No ja siis nende pikemate peatuskohtade vahele jäävad veel kaks puhkus-seiklusreisi – Red Centre (Alice Springs ja Uluru) ning EastCoast (Cairns – Gold Coast). Mõlemad lahedad, aga nii erinevad. Uluru ümber tühjus, kõrb ja punane liiv; idakaldal rohelus, lopsakus ja värviline mereelu. Üks maa, aga neid kahte sihtkohta lahutavad tuhanded kilomeetrid. Reiside kirkaim hetk on kindlalt langevarjuhüpe, sellele adrenaliinilaksule miski vastu ei saa!

Sellised on olnud minu teekonnad Austraalias

Vahepeal on Jõulud mööda saadetud. Traditsiooniliselt korraldasime eestlaste ringkonnas tagasihoidliku õhtusöögi – ahjupraad, hapukapsas, sült. Verivorstid jäid seekord tegemata, aga poest me mingisugused vere ja ilma kruupideta vorstid siiski saime. Polnud just päris see, aga kehval ajal käis kah. Jõululaupäeva õhtul oli kõva äike ja isegi müristas, mida siin väga tihti ei juhtu. No välku lööb viimasel ajal praktiliselt iga päev ja vihma ka sajab, päike on suhteliselt harv nähtus. Aga selles mõttes on kõik õige, selline see wet season neil siin ongi, vihma võiks veel rohkem sadada, olekski ägedam. Aga vaatamata sellele on ikkagi soe – 30 ringis, kraad siia-sinna.

Jõulud

Sellised muljed siit Roheliselt mandrilt aasta lõpupäevadelt, millest olen terve aja kodust eemal veetnud.

Head vana aasta lõppu,

toredat aastavahetus ning

kordaminekuid uuel aastal!

Näeme 2011 ;)

Olemas endiselt ;)

Laiskus, laiskus, mis muu…. no ei viitsi enam üldse kirjutada nagu te isegi olete vist tähele pannud. Mis siin siis vahepeal muutunud on, no ega väga palju ei olegi. Elan endiselt Darwinis, ikka samas kohas, toakaaslaseks on mul nüüd jälle Helina, seesama tüdruk, kellega ma alguses koos siia Darwinisse tulles elasin. Selle koristamise tööga tegin ma mingi kuu aega tagasi lõpu, sest sain kasiinosse tööle. Algul käisin küll kahe koha peal, aga lõpuks ei viitsinud enam nii palju rügada ja nüüd ainult kasiinos. Töötan siis ühes baaris seal, õigemini teenindan inimesi lauas, kes mängivad. Ega ma sellest kasiinoelust ennem suurt midagi ei teadnud, ise ju ei mängi ja siis ei puutu kokku. Aga täitsa lõpp, inimesed kes seal mängimas käivad on ühed ja samad, päevast päeva, mina ei tea kas neil üldse mingi muu elukutse ka on? Töö on suhteliselt lihtne, võtad tellimused lauast, siis lähed segad joogid baaris kokku ja viid lauda. Kõik mittealkohoolsed joogid (nö karastusjoogid, tee, kohv) on mängijatele tasuta, alkoholi eest peavad maksma. Üks laud on selline, kus kõik joogid on tasuta, joo palju jaksad, aga seal on miinimum panus 25 aud/ 275eek. Tippi antakse ka ikka päris korralikult, ühe vahetusega 50-100 aud, aga jama on muidugi see, et seda omale ei saa, läheb kõigi baari töötajate vahel jagamisele. Enamasti on mul õhtused vahetused, st et tööle lähen 8 õhtul ja lõpetan 4 ajal hommikul, nädalavahetustel 6 ajal. Sel ajal hakkab juba valgeks ka minema, nii et päiksetõusuks saan täpselt magama.

Loomadest kah – kroko on endiselt elus ja terve. Kaladega, mis poisid juurde meile siia ostsid kahjuks nii head lood pole, sest krokodill pistis nad kahjuks nahka. Viimasel ajal on teine üsna agressiivseks muutunud. No ja tulenevalt sellest pidime kilpkonna ka ära andma, sest hakkas teda täiega kiusama. Elab meil siin nüüd uhkes üksinduses.

Põnevamatest asjadest ka siis :D Oktoobris käisin puhkusel, nimelt sai idakaldal natuke ringi seigelda. Tegime nelja eesti tüdrukuga (Helina, Breta, Maris ja mina) roadtripi Cairnsist GoldCoastile. Ilus on see Queensland ikka, mägine ja roheline, valged liivarannad, suured lained ja mis peamine! meres saab ujumas ka käia! Whitsunday Island oli vaieldamatult üks ilusamaid kohti, kus sai käidud. Panen pildi, siis saate ise näha, ega siin sõnadega suurt ei saagi seletada, lihtsalt nagu muinasjutus.

Sõitsime sinna raftingu paadiga, see tegi ka meile muidugi päris kiiret ja lahedat sõitu AGA parim elamus sellest reisist on muidugi langevarjuhüpe, mille me Bretaga Cairnsis tegime. ÜLILAHE!

Siiamaani ise ikka vahest mõtlen, päriselt hüppasingi alla, täitsa uskumatu – 30 sek vabalangemist, kuskil 3 km kõrgusel maa ja taeva vahel. Ilm oli poolpilves, aga nii et sinist taevast ka ikka paistis, ühesõnaga hüppasime läbi pilvede. Kogu selle hüppe juures ei olnud kõige jubedam osa mitte hüpe ise vaid hoopis sellele eelnev. Nimelt otsustas piloot enne hüpet lennukiga natuke kiireimaid ringe teha, tegi meile seal ikka igasuguseid trikke ja kõhu võttis seest ikka päris õõnsaks. Ja peale seda, mine siis hüppama :D aga ei, kõik läks hästi, mis peamine langevari avanes ja maandusin ilusti jalgadel. See oli muidugi selline adrenaliini laks, et pärast oli värin ikka jupp aega sees.

Selleks korraks ongi siis kõik. Ega mis siin on, varsti jõulud jälle käes, meil siin on jõulutavaar juba oktoobri lõpust igal pool müügil.

Olge tublid ja päikesepaistet teile sinna kaugele Eestisse!

Tere Sügis

No seda teavad vist kõik, et Eesti on väike, aga Austraalia on samamoodi väike ja ka siin võib väga imelikke ja uskumatuid kokkusattumisi juhtuda. Selle kohta on mul kaks lugu rääkida. Esimene neist juhtus juba tükk aega tagasi, kui ma siia Darwinisse üldse kohale jõudsin. Elasin siis veel backpaceris ja otsisin omale elukohta. No ja leidsingi siis mingil keerulisel viisil tutvuste ja ma ei tea mille kaudu korteri. Vaatama ma seda ei jõudnud minna, sest ajad ei klappinud. Ühesõnaga olin telefonis rääkinud Mariiga ja kokku leppinud, et saan nende juurde elama ning sisse kolida esmaspäeva hommikul. No selge siis. Aga pühapäeva õhtul läksin tööle ühele üritusele, see oli mul üldse esimene tööots siin linnas. See toimus linnast natuke eemal ja tagasi sain kellegi teise töötaja autoga. Ega ma seal kedagi tundnud, istusime viikesi autos, peale minu taga veel kaks tüdrukut. Need seal paistsid vist tuttavad olevat ja jutustasid omavahel. Pikk õhtu oli seljataga ja olin üsna väsinud ja ei viitsinud teemasse väga süveneda, aga kõrv püüdis kinni kuidas üks tüdruk hakkas midagi venelastest rääkima. No mida, kes see muu venelastest ikka hakkab rääkima kui eestlane :D Ja selle peale siis küsisingi, et tüdrukud kust te pärit olete, ma ei mäleta kust see üks oli aga teine ütles muidugi ´from Estonia´. Selge. Ma ütlesin ka siis et Estist olen ja kui ta veel oma nime ka ütles ja kuna Marii ei ole just kõige levinum nimi, siis ma ütlesin, et mina olen Annika ja kolin homme sinu juurde elama. Ka nii võib tuttavaks saada.

No ja teine uskumatu lugu juhtus minu sünnipäeval. Barbara ja Elina, kes jõulude ajal Melbsis külas olid, tulid mulle sünnipäevale. Kuna nad ise tulid idakaldalt ja jõudsid täpselt 18, aga neil oli veel keegi tuttav poiss, kes jõudis Darwinisse päev varem. Kuna mul ruumi korteris oli, siis lubasin teda ka majutada ja võõrustada. Barbara pidi talle minu numbri andma, et kui kohale jõuab, siis helistab mulle. No ei saa ju väga keeruline olla. Samal õhtul pidasin ma juba vaikselt sünnipäeva ja istusime tüdrukutega minu pool. No ja siis saingi telefonikõne võõralt numbrilt, keegi poiss ütles, et sai minu nr jne. Ma muidugi vastu, et ja jah, ma olen asjaga kõik kursis, et kõik on ok, juhatasin kuhu tulla. Esimese korraga ei leidnud kohe ülesse ja helistas mulle veel, aga siis tuli välja, et tal on kaks sõpra ka, no ma teadsin, et üksi peaks tulema. No kui on kaks sõpra no hea küll, las siis olla. Lõpuks siis jõudsidki kohale. Barabara ja Elina olid rääkinud, et peaks olema selline pikk ja kena poiss. Kohale jõudes mõtlesime küll, et huvitav milline see neist pikk ja kena peaks olema??? Ja nad olid ikka tükk aega juba olnud, kui tuli välja, et nendest üksi polnud, see keda mina tegelikult ootasin. Kui ma sellest aru sain, siis mul jäi karp ikka nii lahti ja olin lausa šokis. Keegi teine meie ühine tuttav oli neile hoopis minu nr andnud, aga milline on tõenäosus, et sa helistad täpselt samal ajal kui ma täpselt sellist kõnet ootan. Lõpuks helistas siis Ardo ka, kes on Barabara ja Elina tuttav. Talle tegin küll siis enne korraliku pealtkuulamise koos isanime ja sünnikuupäeva ja kõige muu sellisega :D, enne kui enda poole hakkasin juhatama. Vat sellised lood.

Elukoht on ikka sama, aga kõik teised on vahepeal välja kolinud ja rootsi tüdrukute asemel elab nüüd Ethel (kellega ma farmis tuttavaks sain) koos oma poisiga. Kogu loomamajandus on minu peal nüüd, kuna poisid on ära (kaks neist on Iirimaal käimas ja üks on linnast väljas tööl) ning tulevad tagasi paari nädala pärast. Krokodillile on söödaks sellised prussaka moodi elusad loomad, saab neid iga päev neli tükki. Aga noh naljakas on see, et neid putukaid peab ka veel omakorda toitma. Täielik toiduahel mul siin kodus...

Tööga on nii, et hotelli koha ütlesin ma ülesse ja nüüd käin koristamas. Töötan ühes väikses firmas, peale minu veel üks tüdruk ja siis omanik ise. Käime koristamas erinevaid kontoreid ja maju, kes tellivad koristamisteenust. Selles mõttes on muidugi huvitavam, et poele iga päev üks ja sama tuba nagu hotellis ja näeb päris huvitavaid kodusid, kus ja kuidas inimesed elavad. Kõige tobedam on muidugi see, et kõik kodud on siin valged - laed, sainad, põrandad, köögikapid jne. No ja valge ei ole just kõige meeldivam värv puhastada :D Siiamaani olen vist kahes kodus käinud, kus on olnud värvilised seinad - täitsa kohutav.

Ilmad on meil siin endiselt soojad, erinevalt teist nüüd. Sooja on ikka 30 ringis iga päev, paar karaadi siia-sinna, vihma ei saja kuigi viimasel ajal on natuke pilvisemaks kiskunud, mis tähendab, et on ka natuke niiskem. Niiske aastaaeg peaks tegelikult peale hakkama kuskil oktoobris vist, siis võib küll ikka päris karmiks minna ma kardan.

Ilusat kooliaasta algus kõikidele koolijütsidele! ;)

Aasta möödas

Pühapäeva õhtu, kell saab 7. Istun Darwini kesklinna lukskorteri hiiglaslikul rõdul, joon kohvi ja vaatan merre loojuvat päikest – ilus on. Aga sellist hetke mul väga tihti ette ei tule, sest käin suhteliselt 8 päeva nädalas tööl, õhtul on ka alati mingid üritused või tegemised ja aega lihtsalt niisama olla on vähe. Sellest tulenevalt pidite seda postitust ka niikaua ootama.

Juhuuu...tüdrkud reas - Ave, Sanna, ma, Helina ja Marii

Tööl käin ikka endiselt hotellis koristamas ning laupäeviti hobuste võiduajamisel. Töö koha pealt on mul üks põnev asi rääkida. Oli üks tavaline hommik, läksin jälle tööle. Sel päeval (nagu peaaegu iga päev) olin hotelli 5-ndal korrusel, kus on kõige kallimad toad (mille üle mul väga hea meel on, sest neid tubasid on kõige lihtsam koristada, sest seal käivad inimesed, kes ei keera tuba pea peale ja ei aja neid üldiselt sassi). Igal hommikul saan paberi, kus on kirjas milliseid tubasid peab koristama ja kuidas (et kas tulevad uued inimesed või mitte). No ja ühe toa taha oli pandud märge VIP ja punasega ring ümber tõmmatud ja ülemus ütles, et selle toa peab kohe väga puhtaks tegema, et see olla väga tähtis külaline ja ära pane väga tähele kui koridoris palju turvasid ja muid inimesi ringi sebib. No jah mis siis ikka, puhtaks siis puhtaks, aga huvi pärast ikka küsisin, et kes see siis on nii tähtis, ise mõtlesin, et noh nagunii ei tunne. Aga teadsin ikka küll, Austraalia peaminister – Julia Gillard. Eks ma siis ikka küürisin topelt ja panin valgemad linad ja rätikud. Õnnestus teda vilksamisi näha ka, aga juttu ajada mitte. Vaevalt küll, et rohkem mõnele peaministrile tuba tuleb teha, kui ma just eluks ajaks koristajaks ei jää, mis mul muidugi plaanis ei ole.

Juuni lõpus tuli Ave ka Darwinisse, sest tal sai seal pakaselisest Melburnest ja pidevast külmetamisest totaalselt siiber. Good on you!, kaua sa ikka kannatad. Nüüd on Erkki üksi külmal maal, aga tal ka plaan sooja varsti puhkama tulla. Pea veel vastu natuke – Ootame!

Paar nädalat tagasi kolisime oma vanast elukohast välja ning nüüd oleme Avega kolme magamistoaga korteris, millest üürime ühte tuba. Kahes teises elavad Rootsi tüdrukud ja Iiri poiss. Korter on muidugi suur ja väga äge, uue mööbli ja tehnikaga ning pole üldse kohane ühele backpackerile. Aga no me ei kurda, oma tuba, dušš ja wc, suur köök-elutuba, hiiglaslikud rõdud, kena vaade. Koduloomadeks on krokodill ja kilpkonn, kes elavad akvaariumis. Tegelikult juhtuski just täna selline lugu, et krokodill hüppas akvaariumist välja ja nüüd on kuskil korteri peal kadunud, loodetavasti tuleb ta ikka varsti välja. Väike armas kroko, oma poole meetri jagu pikk, hoidsin teda ühe korra käes ka. Mind õnneks ei hammustanud, aga poistel on ikka näpust kinni hakanud ja hambad pidid päris teravad olema.

Termiidipesad on siin hiiglaslikud

Üleelmine nädalavahetus käisime Litchfieldi rahvuspargis, mis siit paarsada km lõuna poole. Viis tüdrukut ja üks poiss, vanas korteris elasimegi selle seltskonnaga viimase nädala kõik koos. Rentisime neljaveolise jeebi, aga kahjuks suuremat autot polnud ning siis pidime ennast neljakesti tagaistmele ilusti ära. Muidu polnudki ullu, aga paar korda oli politsei tee ääres, no siis oli korraks paras paanikaosakond, me Avega viskasime vaheldumisi sekundi murdosaga ennast põrandale pikali, kõigil oli sellest muidugi nalja kui palju, kiiruga visati kõik ettejuhtuvad asjad peale. Kinni ei peetud ja kõik läks hästi. Sander oli kaine rool ja tüdrukud keerasid juba hommikul maja ees esimesel siidril korgi maha. Väga chill oli, lihtsalt lahe - käisime erinevate koskede juures, tegime paar väikest matka ja grillisime.

Litchfieldis, käisime seal kose all ujumas ka.

Ja nii ongi käib töö ja vile koos, mis sest et töö võtab viimasel ajal suurema osa, aga eks siis saab hiljem jälle vilet lüüa rohkem.

Aasta sai ju 5. juulil täis……niiiiiiii ruttu ja teine juba tiksub, aga kahetsenud pole küll kordagi, et siia tulin.

Nautige suve ja Päikest!