Aasta lõpp...

..on ikka kokkuvõtte tegemise aeg. Mis siis minu jaoks 2010 aasta tõi. Algas see aasta Melbournes, millest on mul väga toredad mälestused. Nimelt käisin just mõned nädalad tagasi suurlinna elu üle kaemas. Ei saa just öelda, et pisar tuli silma, aga soe tunne oli küll kui kõiki vanu kohti taasnäha….Ashworthi St maja, kus elasin ning vanu töökaaslasi….. Peale Melbourne veetsin mõned kuud üleval Athertonis kohustuslikku farmitööd tehes, ega ma muidu pragu siin poleks ju. Aga polnud see farm ka nii hull midagi….. omaette kogemus ja teise aasta viisa nimel oli pingutamist väärt küll. Ega sealgi igav polnud, lihtsalt teistmoodi elu ning paljude toredate inimestega sai tuttavaks. Aga eks see Austraalia ongi üks katsetamiste koht ning erinevate kogemuste kogumise paik. Enamuse sellest aastast olen nüüd juba väga koduseks saanud Darvinis veetnud. Tänaseks olen siin olnud täpselt 7 kuud. Ei oskagi seletada, miks ma siia nii pikalt olen jäänud, linn iseenesest on pisike ja ega siin enam millegagi üllatada pole, aga inimesed on toredad, ilm on mõnus soe, töö- ja elukoha üle ei saa ka kurta. Toredad ajad on siin Darwinis olnud J Ja kui nüüd küsida, et kust siis kõige eredamad mälestused on? Iga paik on omamoodi, oma helgete ja põnevate hetkedega meelde jäänud, ühte ma võin öelda igav pole küll mitte kusagil olnud. No ja siis nende pikemate peatuskohtade vahele jäävad veel kaks puhkus-seiklusreisi – Red Centre (Alice Springs ja Uluru) ning EastCoast (Cairns – Gold Coast). Mõlemad lahedad, aga nii erinevad. Uluru ümber tühjus, kõrb ja punane liiv; idakaldal rohelus, lopsakus ja värviline mereelu. Üks maa, aga neid kahte sihtkohta lahutavad tuhanded kilomeetrid. Reiside kirkaim hetk on kindlalt langevarjuhüpe, sellele adrenaliinilaksule miski vastu ei saa!

Sellised on olnud minu teekonnad Austraalias

Vahepeal on Jõulud mööda saadetud. Traditsiooniliselt korraldasime eestlaste ringkonnas tagasihoidliku õhtusöögi – ahjupraad, hapukapsas, sült. Verivorstid jäid seekord tegemata, aga poest me mingisugused vere ja ilma kruupideta vorstid siiski saime. Polnud just päris see, aga kehval ajal käis kah. Jõululaupäeva õhtul oli kõva äike ja isegi müristas, mida siin väga tihti ei juhtu. No välku lööb viimasel ajal praktiliselt iga päev ja vihma ka sajab, päike on suhteliselt harv nähtus. Aga selles mõttes on kõik õige, selline see wet season neil siin ongi, vihma võiks veel rohkem sadada, olekski ägedam. Aga vaatamata sellele on ikkagi soe – 30 ringis, kraad siia-sinna.

Jõulud

Sellised muljed siit Roheliselt mandrilt aasta lõpupäevadelt, millest olen terve aja kodust eemal veetnud.

Head vana aasta lõppu,

toredat aastavahetus ning

kordaminekuid uuel aastal!

Näeme 2011 ;)

Olemas endiselt ;)

Laiskus, laiskus, mis muu…. no ei viitsi enam üldse kirjutada nagu te isegi olete vist tähele pannud. Mis siin siis vahepeal muutunud on, no ega väga palju ei olegi. Elan endiselt Darwinis, ikka samas kohas, toakaaslaseks on mul nüüd jälle Helina, seesama tüdruk, kellega ma alguses koos siia Darwinisse tulles elasin. Selle koristamise tööga tegin ma mingi kuu aega tagasi lõpu, sest sain kasiinosse tööle. Algul käisin küll kahe koha peal, aga lõpuks ei viitsinud enam nii palju rügada ja nüüd ainult kasiinos. Töötan siis ühes baaris seal, õigemini teenindan inimesi lauas, kes mängivad. Ega ma sellest kasiinoelust ennem suurt midagi ei teadnud, ise ju ei mängi ja siis ei puutu kokku. Aga täitsa lõpp, inimesed kes seal mängimas käivad on ühed ja samad, päevast päeva, mina ei tea kas neil üldse mingi muu elukutse ka on? Töö on suhteliselt lihtne, võtad tellimused lauast, siis lähed segad joogid baaris kokku ja viid lauda. Kõik mittealkohoolsed joogid (nö karastusjoogid, tee, kohv) on mängijatele tasuta, alkoholi eest peavad maksma. Üks laud on selline, kus kõik joogid on tasuta, joo palju jaksad, aga seal on miinimum panus 25 aud/ 275eek. Tippi antakse ka ikka päris korralikult, ühe vahetusega 50-100 aud, aga jama on muidugi see, et seda omale ei saa, läheb kõigi baari töötajate vahel jagamisele. Enamasti on mul õhtused vahetused, st et tööle lähen 8 õhtul ja lõpetan 4 ajal hommikul, nädalavahetustel 6 ajal. Sel ajal hakkab juba valgeks ka minema, nii et päiksetõusuks saan täpselt magama.

Loomadest kah – kroko on endiselt elus ja terve. Kaladega, mis poisid juurde meile siia ostsid kahjuks nii head lood pole, sest krokodill pistis nad kahjuks nahka. Viimasel ajal on teine üsna agressiivseks muutunud. No ja tulenevalt sellest pidime kilpkonna ka ära andma, sest hakkas teda täiega kiusama. Elab meil siin nüüd uhkes üksinduses.

Põnevamatest asjadest ka siis :D Oktoobris käisin puhkusel, nimelt sai idakaldal natuke ringi seigelda. Tegime nelja eesti tüdrukuga (Helina, Breta, Maris ja mina) roadtripi Cairnsist GoldCoastile. Ilus on see Queensland ikka, mägine ja roheline, valged liivarannad, suured lained ja mis peamine! meres saab ujumas ka käia! Whitsunday Island oli vaieldamatult üks ilusamaid kohti, kus sai käidud. Panen pildi, siis saate ise näha, ega siin sõnadega suurt ei saagi seletada, lihtsalt nagu muinasjutus.

Sõitsime sinna raftingu paadiga, see tegi ka meile muidugi päris kiiret ja lahedat sõitu AGA parim elamus sellest reisist on muidugi langevarjuhüpe, mille me Bretaga Cairnsis tegime. ÜLILAHE!

Siiamaani ise ikka vahest mõtlen, päriselt hüppasingi alla, täitsa uskumatu – 30 sek vabalangemist, kuskil 3 km kõrgusel maa ja taeva vahel. Ilm oli poolpilves, aga nii et sinist taevast ka ikka paistis, ühesõnaga hüppasime läbi pilvede. Kogu selle hüppe juures ei olnud kõige jubedam osa mitte hüpe ise vaid hoopis sellele eelnev. Nimelt otsustas piloot enne hüpet lennukiga natuke kiireimaid ringe teha, tegi meile seal ikka igasuguseid trikke ja kõhu võttis seest ikka päris õõnsaks. Ja peale seda, mine siis hüppama :D aga ei, kõik läks hästi, mis peamine langevari avanes ja maandusin ilusti jalgadel. See oli muidugi selline adrenaliini laks, et pärast oli värin ikka jupp aega sees.

Selleks korraks ongi siis kõik. Ega mis siin on, varsti jõulud jälle käes, meil siin on jõulutavaar juba oktoobri lõpust igal pool müügil.

Olge tublid ja päikesepaistet teile sinna kaugele Eestisse!

Tere Sügis

No seda teavad vist kõik, et Eesti on väike, aga Austraalia on samamoodi väike ja ka siin võib väga imelikke ja uskumatuid kokkusattumisi juhtuda. Selle kohta on mul kaks lugu rääkida. Esimene neist juhtus juba tükk aega tagasi, kui ma siia Darwinisse üldse kohale jõudsin. Elasin siis veel backpaceris ja otsisin omale elukohta. No ja leidsingi siis mingil keerulisel viisil tutvuste ja ma ei tea mille kaudu korteri. Vaatama ma seda ei jõudnud minna, sest ajad ei klappinud. Ühesõnaga olin telefonis rääkinud Mariiga ja kokku leppinud, et saan nende juurde elama ning sisse kolida esmaspäeva hommikul. No selge siis. Aga pühapäeva õhtul läksin tööle ühele üritusele, see oli mul üldse esimene tööots siin linnas. See toimus linnast natuke eemal ja tagasi sain kellegi teise töötaja autoga. Ega ma seal kedagi tundnud, istusime viikesi autos, peale minu taga veel kaks tüdrukut. Need seal paistsid vist tuttavad olevat ja jutustasid omavahel. Pikk õhtu oli seljataga ja olin üsna väsinud ja ei viitsinud teemasse väga süveneda, aga kõrv püüdis kinni kuidas üks tüdruk hakkas midagi venelastest rääkima. No mida, kes see muu venelastest ikka hakkab rääkima kui eestlane :D Ja selle peale siis küsisingi, et tüdrukud kust te pärit olete, ma ei mäleta kust see üks oli aga teine ütles muidugi ´from Estonia´. Selge. Ma ütlesin ka siis et Estist olen ja kui ta veel oma nime ka ütles ja kuna Marii ei ole just kõige levinum nimi, siis ma ütlesin, et mina olen Annika ja kolin homme sinu juurde elama. Ka nii võib tuttavaks saada.

No ja teine uskumatu lugu juhtus minu sünnipäeval. Barbara ja Elina, kes jõulude ajal Melbsis külas olid, tulid mulle sünnipäevale. Kuna nad ise tulid idakaldalt ja jõudsid täpselt 18, aga neil oli veel keegi tuttav poiss, kes jõudis Darwinisse päev varem. Kuna mul ruumi korteris oli, siis lubasin teda ka majutada ja võõrustada. Barbara pidi talle minu numbri andma, et kui kohale jõuab, siis helistab mulle. No ei saa ju väga keeruline olla. Samal õhtul pidasin ma juba vaikselt sünnipäeva ja istusime tüdrukutega minu pool. No ja siis saingi telefonikõne võõralt numbrilt, keegi poiss ütles, et sai minu nr jne. Ma muidugi vastu, et ja jah, ma olen asjaga kõik kursis, et kõik on ok, juhatasin kuhu tulla. Esimese korraga ei leidnud kohe ülesse ja helistas mulle veel, aga siis tuli välja, et tal on kaks sõpra ka, no ma teadsin, et üksi peaks tulema. No kui on kaks sõpra no hea küll, las siis olla. Lõpuks siis jõudsidki kohale. Barabara ja Elina olid rääkinud, et peaks olema selline pikk ja kena poiss. Kohale jõudes mõtlesime küll, et huvitav milline see neist pikk ja kena peaks olema??? Ja nad olid ikka tükk aega juba olnud, kui tuli välja, et nendest üksi polnud, see keda mina tegelikult ootasin. Kui ma sellest aru sain, siis mul jäi karp ikka nii lahti ja olin lausa šokis. Keegi teine meie ühine tuttav oli neile hoopis minu nr andnud, aga milline on tõenäosus, et sa helistad täpselt samal ajal kui ma täpselt sellist kõnet ootan. Lõpuks helistas siis Ardo ka, kes on Barabara ja Elina tuttav. Talle tegin küll siis enne korraliku pealtkuulamise koos isanime ja sünnikuupäeva ja kõige muu sellisega :D, enne kui enda poole hakkasin juhatama. Vat sellised lood.

Elukoht on ikka sama, aga kõik teised on vahepeal välja kolinud ja rootsi tüdrukute asemel elab nüüd Ethel (kellega ma farmis tuttavaks sain) koos oma poisiga. Kogu loomamajandus on minu peal nüüd, kuna poisid on ära (kaks neist on Iirimaal käimas ja üks on linnast väljas tööl) ning tulevad tagasi paari nädala pärast. Krokodillile on söödaks sellised prussaka moodi elusad loomad, saab neid iga päev neli tükki. Aga noh naljakas on see, et neid putukaid peab ka veel omakorda toitma. Täielik toiduahel mul siin kodus...

Tööga on nii, et hotelli koha ütlesin ma ülesse ja nüüd käin koristamas. Töötan ühes väikses firmas, peale minu veel üks tüdruk ja siis omanik ise. Käime koristamas erinevaid kontoreid ja maju, kes tellivad koristamisteenust. Selles mõttes on muidugi huvitavam, et poele iga päev üks ja sama tuba nagu hotellis ja näeb päris huvitavaid kodusid, kus ja kuidas inimesed elavad. Kõige tobedam on muidugi see, et kõik kodud on siin valged - laed, sainad, põrandad, köögikapid jne. No ja valge ei ole just kõige meeldivam värv puhastada :D Siiamaani olen vist kahes kodus käinud, kus on olnud värvilised seinad - täitsa kohutav.

Ilmad on meil siin endiselt soojad, erinevalt teist nüüd. Sooja on ikka 30 ringis iga päev, paar karaadi siia-sinna, vihma ei saja kuigi viimasel ajal on natuke pilvisemaks kiskunud, mis tähendab, et on ka natuke niiskem. Niiske aastaaeg peaks tegelikult peale hakkama kuskil oktoobris vist, siis võib küll ikka päris karmiks minna ma kardan.

Ilusat kooliaasta algus kõikidele koolijütsidele! ;)

Aasta möödas

Pühapäeva õhtu, kell saab 7. Istun Darwini kesklinna lukskorteri hiiglaslikul rõdul, joon kohvi ja vaatan merre loojuvat päikest – ilus on. Aga sellist hetke mul väga tihti ette ei tule, sest käin suhteliselt 8 päeva nädalas tööl, õhtul on ka alati mingid üritused või tegemised ja aega lihtsalt niisama olla on vähe. Sellest tulenevalt pidite seda postitust ka niikaua ootama.

Juhuuu...tüdrkud reas - Ave, Sanna, ma, Helina ja Marii

Tööl käin ikka endiselt hotellis koristamas ning laupäeviti hobuste võiduajamisel. Töö koha pealt on mul üks põnev asi rääkida. Oli üks tavaline hommik, läksin jälle tööle. Sel päeval (nagu peaaegu iga päev) olin hotelli 5-ndal korrusel, kus on kõige kallimad toad (mille üle mul väga hea meel on, sest neid tubasid on kõige lihtsam koristada, sest seal käivad inimesed, kes ei keera tuba pea peale ja ei aja neid üldiselt sassi). Igal hommikul saan paberi, kus on kirjas milliseid tubasid peab koristama ja kuidas (et kas tulevad uued inimesed või mitte). No ja ühe toa taha oli pandud märge VIP ja punasega ring ümber tõmmatud ja ülemus ütles, et selle toa peab kohe väga puhtaks tegema, et see olla väga tähtis külaline ja ära pane väga tähele kui koridoris palju turvasid ja muid inimesi ringi sebib. No jah mis siis ikka, puhtaks siis puhtaks, aga huvi pärast ikka küsisin, et kes see siis on nii tähtis, ise mõtlesin, et noh nagunii ei tunne. Aga teadsin ikka küll, Austraalia peaminister – Julia Gillard. Eks ma siis ikka küürisin topelt ja panin valgemad linad ja rätikud. Õnnestus teda vilksamisi näha ka, aga juttu ajada mitte. Vaevalt küll, et rohkem mõnele peaministrile tuba tuleb teha, kui ma just eluks ajaks koristajaks ei jää, mis mul muidugi plaanis ei ole.

Juuni lõpus tuli Ave ka Darwinisse, sest tal sai seal pakaselisest Melburnest ja pidevast külmetamisest totaalselt siiber. Good on you!, kaua sa ikka kannatad. Nüüd on Erkki üksi külmal maal, aga tal ka plaan sooja varsti puhkama tulla. Pea veel vastu natuke – Ootame!

Paar nädalat tagasi kolisime oma vanast elukohast välja ning nüüd oleme Avega kolme magamistoaga korteris, millest üürime ühte tuba. Kahes teises elavad Rootsi tüdrukud ja Iiri poiss. Korter on muidugi suur ja väga äge, uue mööbli ja tehnikaga ning pole üldse kohane ühele backpackerile. Aga no me ei kurda, oma tuba, dušš ja wc, suur köök-elutuba, hiiglaslikud rõdud, kena vaade. Koduloomadeks on krokodill ja kilpkonn, kes elavad akvaariumis. Tegelikult juhtuski just täna selline lugu, et krokodill hüppas akvaariumist välja ja nüüd on kuskil korteri peal kadunud, loodetavasti tuleb ta ikka varsti välja. Väike armas kroko, oma poole meetri jagu pikk, hoidsin teda ühe korra käes ka. Mind õnneks ei hammustanud, aga poistel on ikka näpust kinni hakanud ja hambad pidid päris teravad olema.

Termiidipesad on siin hiiglaslikud

Üleelmine nädalavahetus käisime Litchfieldi rahvuspargis, mis siit paarsada km lõuna poole. Viis tüdrukut ja üks poiss, vanas korteris elasimegi selle seltskonnaga viimase nädala kõik koos. Rentisime neljaveolise jeebi, aga kahjuks suuremat autot polnud ning siis pidime ennast neljakesti tagaistmele ilusti ära. Muidu polnudki ullu, aga paar korda oli politsei tee ääres, no siis oli korraks paras paanikaosakond, me Avega viskasime vaheldumisi sekundi murdosaga ennast põrandale pikali, kõigil oli sellest muidugi nalja kui palju, kiiruga visati kõik ettejuhtuvad asjad peale. Kinni ei peetud ja kõik läks hästi. Sander oli kaine rool ja tüdrukud keerasid juba hommikul maja ees esimesel siidril korgi maha. Väga chill oli, lihtsalt lahe - käisime erinevate koskede juures, tegime paar väikest matka ja grillisime.

Litchfieldis, käisime seal kose all ujumas ka.

Ja nii ongi käib töö ja vile koos, mis sest et töö võtab viimasel ajal suurema osa, aga eks siis saab hiljem jälle vilet lüüa rohkem.

Aasta sai ju 5. juulil täis……niiiiiiii ruttu ja teine juba tiksub, aga kahetsenud pole küll kordagi, et siia tulin.

Nautige suve ja Päikest!

Tervitused Darwinist!

Mulle siin meeldib! Cairnsis mul ei tekkinud sellist tunnet, et kohe meeldib, oli küll ilus väike linn ja ega nüüd midagi viga polnud, aga seda tunnet polnud. Darwin on selles mõttes ebatavaline, et on kesklinn, siis lennujaam ja alles selle taga äärelinnad. Kesklinn st põhimõtteliselt kahte tänavat, kus elu käib iga jumala päev. Kesklinnas ongi peamiselt turistid ja päkkerid, kohalikud elavad kuskil kaugemal. Mina elan täpselt kesklinna piiril, nii et jalutuskäigu maa keskusesse. Nädalakese olin hostelis, aga nüüd elan kolme eestlasega ühes korteris – Helina, Marii ja Sander. No ja neid eestlaseid siin Darwinis ikka jagub, kui siia jõudes teadsin vaid kahte (Madist ja Otto´t), siis nüüd on see küll kümnekordistunud ja kodune keel on eesti keel jälle. :D

Põhimõtteliselt kohe hakkasin tööd otsima, pubsid ja kohvikuid läbi käima. Neljapäeval alustasin oma tööotsingutega ja laupäeval olin juba tööl. Käisin Sprintautode võistlusel jooke müümas. No see oli muidugi selline ajutine värk, kaks päeva ainult, aga sellistel üritustel on põnev käia. Ja õhtu lõpus olin paksu tolmukihi all, kruusa peal sõitsid nende naljakate autodega ja tolmas nii, et vähe pole. Sama päeva hommikul ei teadnud ma sellisest võistlusest mitte kui midagi. Erinevaid üritusi on siin Darwinis tulemas veelgi ning loodetavasti saan neile ka tööle. Aga mida aeg edasi läks, seda rohkem tuli tunne, et seda ettekandja tööd ma ikka enam teha ei viitsi ja esimese ringi peale mind kuhugi tööle ei kutsutud, mille üle ma väga ei kurvastanudki. Ja nüüd siis käisin hotelle ka läbi ning eelmisest nädalast käin tööl, ametinimetus on Room Attendant, mis tähendab maakeeli koristajat. Töö lihtne pole, päeva lõpuks ikka päris väsinud, aga nagu ülemus täna ütles, et ega see koristamine mingi raketiteadus pole, suht lihtne ja loogiline – paned voodisse uued linad, tõmbad põranda tolmuimejaga üle, vannitoa teed ka puhtaks ja paned uued rätikud. Teine töökoht on mul ka, aga see on ainult laupäeviti. Nimelt on tegemist jälle hobuste võiduajamisega, aga seekord on töö kassa taga panuste vastuvõtmine ja tegemine. Laupäeval oligi seal esimene päev ja seekord õnnestus isegi live hobuste võiduajamist näha. Panustavad nad igasuguste võiduajamiste peale – hobused, koerad, hobusekaarikud üle Austraalia ja Euroopas/Aasias ka. Erinevaid võimalusi kuidas panustada on palju ning mina pean need siis arvutisse toksima, prindin pileti välja võtan raha vastu ning hiljem siis maksan võidud välja. Kõige suurem võit, mis ma laupäeval välja maksin oli 1100 taala (11 000 eek), ja panuseid tehti alates 1 kuni 100 dollarini. Selles mõttes ikka pabistasin ka, et kassa peab lõpus klappima ning puudujäägi peab ise kinni maksma ja summad ei ole just väiksed, aga mul läks seekord õnneks jäin 15 sendiga plussi :D Sel nädalavahetusel lähen tööle V8 superautode võistlusele, mis ma seal tegema hakkan seda ma veel täpselt ei tea, aga eks ta mingi teeninduse töö ikka ole.

Linnast väga väljas polegi käinud, üks nädalavahetus tegelt käisime ühes päris kenas kohas, kus olid looduslikud laguunid. Vesi oli nii soe, selge ja sinine, et täitsa lõpp. Siin ümbruskonnas on päris palju kohti , mis vaatamist väärt ning kus käia tahaks. Aga eks mul aega on, plaanin siia pikemalt peatuma jääda ning talve mõnusalt soojalt mööda saata.

Ajavahe on nüüd 6.5 tundi. Ma ei tea mis nad siin poole tunni kaupa jebivad, aga nii on.

Ja veel üks asi, teise aasta viisa sain ka just kätte, nii et mind koju ei maksa veel oodata.....kahjuks.

Alice Springs ja outback

Eelmine pühapäev maandus Alce Springsis Qantase lennuk, millega mina siia saabusin. Ave, Erkki ja Toomas olid juba kohal ning korjasid mind lennujaamast peale ja ega ma Alice Springsi siis ei sattunudki, sest panime kohe Uluru poole ajama. Liikuriks oli meil tavaline auto, st Holdeni (Opel) sedaan, mitte neljaveoline jeep, millega kohalikud siin outbackis ringi sõidavad. Selle üle muidugi kõik imestasid ja ütlesid, et me oleme hullud kui kuulsid, et kruusateed ka veel sõitsime. Outbacki kohta ma ei oskagi head eestikeelset sõna leida, ühesõnaga on see linnast kaugel maa, kus mingisugust asustust ei ole……mitmeidsadu kilomeetreid. Ja nii ongi, lihtsalt tühjus, kui ise pole näinud, siis on ikka raske ette kujutada. Ja üllatavalt roheline on siin, puid, põõsaid ja taimi on palju, mitte tühi kõrb nagu ma arvasin. Aga see on muidugi talvel nii, suvel on palav ning kuiv ja kõik kuivab ära.

In the middle of nowhere
Esimesel päeval sõitsime paarsada km ja ööbisime suurest teest eemal ühes telkimiskohas, mille leidsime puhtjuhuslikult. See oli väga lahe koht, olemas oli isegi kuivkäimla, lõkkeplats ja varjualune. Peale meie ööbis seal veel üks vanem paar. See ööbimiskoht oli kõige lahedam, mis võib-olla oli tingitud ka sellest, et esimene öö ja vaimustus kõige suurem. Kaks ööd veetsime veits suuremates kämpimiskohtades, kus ühes oli isegi köök olemas. Viimase öö aga veetsime täiesti suvalises kohas - keset bushi lõime oma telgi üles.

Kings Kanyon

Käisime läbi kõik tähtsad turistikad – Uluru, Olgas ja Kings Canyoni. Uluru ja Olgas on suhteliselt sarnased, Uluru on üks suur kivi, Olgas on palju….ei saa öelda et väiksed, aga väiksemaid punaseid kivimürakaid, mis on ka tegelikult väga suured. Uluru oli muidugi võimas, käisime seal nii päiksetõusu kui –loojangut vaatamas. Aga Olgas oli jälle palju huvitavam ning seal matkasime ringi nagu ka Kings Canynonis, mis oli samuti võimas.

Kaks esimest päeva oli ilus ja päikseline ilm, kolmandal oli pilves aga vähemalt ei sadanud. Aga õhtul oli taevas kahtlaselt pilves ning ees ootas 155 km kruusateed. Kuna meil nelivedu polnud, siis ei riskinud seda lõiku järgmiseks päevaks jätta ning sõitsime pimedaga ära kõvakattega teeni. Hommikul osutus see ikka väga targaks otsuseks, sest öösel hakkas sadama. Sajuga tekivad teede peale ülevoolavad jõed ehk floodway´d (truupidest ei tea nad siin midagi). Järgmisel päeval olid floodway´d teedel ja päris tihedalt, aga siis oli tegemist asfaltteega ning saime läbi.

Jões

Mis huvitavaid loomi siis outbackis leidub? Kaamelid, hobused, lehmad, dingod. Lehmi oli päris palju tee ääres, aga need olid aedadega piiratud. Kaamelid käisime farmis kaemas, aga hiljem nägime ka metsikuid kaameleid ning hobuseid. Dingot õnnestus ka õhtupimeduses vilksamisi näha. Siis on siin veel hästi suured tirtsud ning palju värvilisi linde. Kindlasti on siin veel põnevaid ja ka ohtlikke elukaid, aga meie neid ei näinud. Üks põnev asi veel – jõed on siin tühjad, saab rahulikult mööda jõge jalutada. Tegimegi ühes sellises jões pikniku ning känguru kalpsas mööda.

Metsikud kaamelid

Neljapäeval jõudsime siis lõpuks ka Alice Springsi – võike linn, palju turiste ja aborigeene. Pisike kesklinna osa ning paar mäge keset linna, kust avanes hea vaade. Ega siin linnas suurt midagi teha pole ja pikemalt siia jääda ei tahaks, aga nüüd on oma silmaga nähtud.

Alice Springsis

Igati lahe tripp oli. Siinne loodus on ilus ning outbacki lõputu tühjus, see on elamus omaette.

Esmaspäeval 6 pm lähen rongile ning 24 h sõit ootab ees, nimelt sõidan Darwinisse, mis on Aussi kõige põhjapoolsem linn. Seal on soe (+30 ringis) ning vihmaperiood läbi saamas, peaks igati tore ja meeldiv olema.

Kuna Alice Springsis olid netileviga kehvad lood ja postitust teha ei õnnestunud, siis nüüd olen ma juba rongis poolel teel Darwinisse – kuskil in the middle of nowhere. Mõtlesin, et see rongisõit saab ika põnev olema, aga ei midagi…..siiamaani vähemalt. Esmaspäeval 6 pm sõitsime välja, praktiliselt kohe läks pimedaks ja midagi välja ei näinud. Rong ja istmed on küll mugavad ning magasin terve öö. Päiksetõusul (7 ajal) ärkasin ja nüüd paistab siin selline Eesti lepavõsa. Ühesõnaga pole mingeid jalustrabavaid maastikke, ainuke erinevus on termiidipesad (0,5-1 meetri kõrgused). Kell 9 jõuame väiksesse linna - Katherine, seal on 4 tundi aega linna peal ringi vaadata ning siis veel 4,5 h sõitu ees. Kell 5.30 õhtul peaks Darwinis kohal olema.

Farmi-Annika pajatused: 4. osa – longans

Pealkiri on inglise keeles, sest ma ei suuda leida eestikeelset vastet sellele sõnale. Longans – need on puuviljad siis ning ma võin kihla vedada, et enamus teist pole neid söönud. Tegemist on litši taoliste puuviljadega, koor on peal ning seest on selline valge viinamarja meenutav, keskel üks tume kivi. Maitselt on magusad ja lääged, nii et palju ei kannata neid korraga süüa. Vot neid pakkisin eelmisel nädalal. Töötasin kahes erinevas farmis, pakkimine oli natuke erinev, ühes tehti kvaliteetsemat kaupa ning ära tulid võtta kõik alamõõdulised, teises võisid mõned väiksed ka külge jääda. Suhtumine nendes farmides oli muidu tore, keegi ei karjunud ega midagi. Teisipäevast reedeni töötasin Magro farmis, seal oli peale minu veel üks kohalik tüüp tööl, kes peremehega käis põllul korjamas ning mina koos perenaisega pakkisime. Viljad lähvad kasti kobarana, ära tuli võtta lehed, koledad ning väiksed viljad. Kast on 8 kg ning mina tegin päevas kuskil 35-40 kasti. Ei olnud just kõige paremad viljad ja päis palju tuli ära lõigata, see võttis aega. Ega muidu polekski ju sellest midagi olnud, aga tegemist oli tükitööga, seega mida rohkem tegid, seda rohkem maksti. Head raha sealt ei saanud, aga kõige hullem ka polnud. Nädalavahetusel olin teises samasuguses farmis tööl. Seal olid puuviljad ilusamad ning palka sai ka tunni alusel, nii et igati normaalne. Kahju ainult et kaks päeva sai seal olla. Olime viiekesti seal pakkimas, lisaks veel perenaine ja tütar ka. See nädal alustavad nad jälle laupäeval, aga mina olen siit juba siis läinud. See nädal polegi töötand, esmaspäevast alates vaba. Ja kuna esmaspäev oli Ethelil ka vaba, siis rentisime auto ja sõitsime Port Douglasesse, see on väike turismilinnake rannikul, Cairnsist natuke põhja pool, siit natuke üle 100 km. Päris tore oli vahelduseks jälle tsivilisatsiooni sattuda ja muidugi head ilma nautida. Ilmaga on siin Athertonis ikka kehvad lood, vihmahooaeg pidi juba ma ei tea millal läbi saama, aga ikka siin sajab. Ja pilves ja vihmane on ainult siin Athertonis, sõidad paarkümmend km välja, ilus päikseline. No see on siin kuidagi nende mägedega seotud, et siin just kogu vihm alla sajab. Port Douglases käisime rannas ja ujumas meres, olen sellest päris puudust tundnud. Mina jäin veel teisipäevaks Cairnsi ja käisin sukeldumas Great Barrier Reefel ehk siis Suur Vallrahul. See oli päevane reis, hommikul läksime laevaga merele ning terve päeva seilasime seal ringi, kahes kohas oli peatus, kus sai siis vastavalt soovile sukelduda või snorgeldada. No seal vee all on ikka selline elu, seal võis näha kõikvõimalikke värve, mida ette võib üldse kujutada. Värvilised korallid ja kalad, selge vesi, päikseline ilm – mis sa hing veel oskad tahta. See on nüüd see osa kus te kõik kadedad peaks olema :D

Sukelduma korallide ja kalade keskele Suurel Vallrahul

Port Douglas - Four Mile Beach, väiksed krabid olid terve ranna liivapalle täis teinud

Eelmine esmaspäev oli ka meil päris põnev päev. Siinsamas Athertoni kõrval on päris palju mägesid ning käisime ühte neist vallutamas. Mount Baldy – 1017 m, kõrgeim mägi siin Athertoni külje all. Ilmaga meil muidugi ei vedanud jälle nagu Athertonis ikka, jõudis kümme korda sadada, mõneks sekundiks tuli päike ka välja. Rada oli päris raske, mudane ja vahepeal üsna järsk. Pärast nägime nagu mudakäkid välja. Madu nägime ka, minu esimene madu vabas looduses. Oli ennast risti üle jalgraja sättinud ja ei mõelnudki ennast liigutada. Päris pikk oli ka 1.5-2 meetrit. Ja siis oli terve hunnik kaane, kes meid ründasid, peamiselt mind. Jalgade külge tulid rohu seest, iseenesest tunda polnud midagi, aga nad näevad lihtsalt nii rõvedad välja. Aga vaatamata kõigele üles me jõudsime, ilmselt on sealt ilus vaade, meil seda kahjuks näha ei õnnestunud, sest kõik oli pilves ja udune ja näha oli valget vatti ainult. Panime oma nimedkülalisteraamatusse kirja ja hakkasime tagasi tulema, mis ei olnud ka mitte sugugi lihtne. Madu oli ikka sama koha peal alles, nii, et pidime jälle ringi minema.

Vaade Athertonile Mount Baldy´lt

Seal tipus käisimegi

Nii aga edasistest plaanidest siis. Pühapäeval suundun siit edasi Alice Springsi, kus saame kõik jälle kokku – Erkki, Ave, Toomas ja mina. Alice Springs on keset Austraaliat ning seal lähedal on see suur kivi ka (Uluru või Aerys Rock, kuidas keegi nimetab), mis on ka plaanis oma silmaga üle kaeda. Nädalake või natuke kauem tripime seal ringi ja siis Ave ja Erkki lähevad tagasi talvisesse :D Melbourne, Toomas Eesti ja mina….. no on küll paar mõtet, aga eks näis, piletit pole veel kuhugi ostnud. Uskumatu, aga isegi natuke kahju on siit ära minna, just inimeste pärast, kellega siin tuttavaks olen saanud. Aga vana Grandi family lahkub ühel ajal, sest kaks poissi lähevad ka sellel nädalavahetusel ning kolmas järgmine nädalavahetus, nii et vanadest olijatest ei jäägi enam kedagi. Aeg jälle edasi liikuda, leida uusi tuttavaid ning avastada põnevaid kohti.

Farmi-Annika pajatused: 3. osa – vallandatud

Eile-täna siin niisama aega surnuks löönud, sest kolmapäeval käisin viimati tööl ning neljapäeval mind enam graafikus polnud. Töötasin ikka siiamaani samas farmis. Viimased paar nädalat oli isegi päris ok, tegin nii pakkimist kui sorteerimist. Ja vaatamata sellele teadmisele, et tegemist on nõmeda farmiga, olin seal üsna ära harjunud. No aga see nädal algas põnevalt. Esmaspäev oli meil siin püha – Anzac Day (sõjaveteranide päev) – ning töönädal algas teisipäeval. Hommikul kohe oli koosolek kõigi farmi töötajatega. Ning see suhtumine, mis sealt tulema hakkas. Ühesõnaga tuleb teha seda ja ainult seda, mis sulle on öeldud ja ise ei maksa midagi mõelda ja kui näed et sinu kõrval inimene vajaks natuke abi ja sul on vaba hetk, siis teda aidata ei tohi. Üks väga hea väljend oli selle kohta. If you are told to jump, then you jump and only thing you ask is – how high?! No peale seda koosolekut oli mulle igasugune töötegemine ikka väga vastumeelt ja tegin kõike kaks korda aeglasemalt kui tavaliselt, kuigi ma võiks seda kõike viis korda kiiremini teha. Ega mulle keegi midagi otseselt ei öelnud midagi, aga ju siis oli näha, et ma tööd ei tahtnud teha ja graafikust mind maha võeti. Ju ma siis ei hüpanud piisavalt kõrgele. Tore on, tagasi ma sinna ei lähe. Eks paistab, mis järgmine nädal saab. Pikk nädalavahetus jälle tulemas, sest esmaspäeval on jälle püha – Labour Day (töörahva püha). Mulle on see kolmas Labour Day, sest igas osariigis on see erineval ajal ning Sydney´s ja Melbournes õnnestus mul ka seda tähistada. Peangi nüüd vaatama, kuhu edasi lähen, kus see püha veel olemata on, saan veel mõne korra Labour Day´d tähistada :D

Vahepeal on meie hotelli tohutult rahvast juurde tulnud. Viimati kirjutasin, et oleme vaid neljakesti, siis nüüdseks üle 20 päkkeri siin. Ja omaette tuba mul ka enam pole. Algul oli küll harjumatu, aga nüüd juba täitsa ok. Algul kolis minu tuppa üks USA tüdruk ning järgmisel päeval kohe üks tüdruk veel. Ja üllatus oli päris suur kui ta mulle eesti keeles tere ütles. :D Ameeriklane oli vaid nädalapäevad siin, aga Etheliga jagan siiamaani tuba. Kuigi seda luksust ei olnud meile ka kauaks, sest see nädal kolis meile sisse prantsuse tüdruk. Nüüd siis jälle kolmekesti toas. Köögis on ka kogu aeg mingi sebimine ja järjekord söögitegemisel, aga nüüdseks olen sellega juba harjunud ning ei kujutaks ette kui jälle neljakesti peaks olema.

Dinner Falls

Zillie Falls

Millega me siin siis vaba aega oleme sisustanud peale tööl käimise. Siin ümbruskonnas on päris palju koskesid ning üks nädalavahetus käisime neid siin lähemalt kaemas. Võimsad on küll ning nüüd veel eriti, sest vihmaperiood niivõrd kuivõrd ikka veel kestab ja vett on palju. Kõige kuulsam neist on Milla Milla Falls, kus käisime ka ujumas. Kose all pritsis päris kõvasti ning tuul oli ka selline, et raske oli hingata. Paar päeva hiljem saime teada, et Millaa Millaa fallsi ümbruses on kõige suurem madude kontsentratsioon siin ümbruskonnas :D Ja on neid seal ikka päris tihti nähtud, kus meie ujumas käisime. Hea muidugi, et ma seda pärast teada sain, sest muidu oleks küll ujumine ära jäänud.

Millaa Millaa Fallsis ujumas käidud

Selleks korraks kõik.

Olge tublid ja ilusat kevadet!

Farmi-Annika pajatused: 2. osa – ikka banaanid

Homsega olen siin täpselt neli nädalat olnud ja üsna ära harjunud siinse eluga. Töötan ikka samas farmis, aga kui esimesel nädalal sorteerisin, siis teise nädala pakkisin ning nüüd olen jälle sorteerimises. Pakkimine oli iseenesest huvitavam töö, aga kuna nad hetkel niipalju pakkijaid ei vaja siis pandi mind tagasi sorteerima. Minu rekordpäev oli 280 kasti pakkida, iga kast 12 kg, so siis 3.3 tonni. Vanemad olijad pakivad ca 500 kasti päevas. Pakkijaid on ca 10 ringis, nii, et võte ise arvutada palju banaane välja läheb…..päris palju. Saime banaane koju ka võtta, aga nüüdseks on nad kaks nädalat seisnud, aga pole veel seda nägugi, et kollaseks hakkaks minema. Kui neil niisama seista lasta, siis pidi paar-kolm nädalat minema, enne kui valmis saavad. Aga on mingi spetsiaalne vedelik, kuhu banaanid kastetakse ja siss saavad paari-kolme päevaga valmis. Ja minu jaoks seostub banaanidega nüüd roheline värv, kui poes kollaseid banaane näen, siis tunduvad need kuidagi naljakad. Üks intsident oli ka töö juures – maoga. No õnneks polnud midagi hullu. Üks väike madu (õnneks ka mitte mürgine) oli banaanikobara vahel, aga õnneks mitte seal kus mina töötasin. Sikutati ta siis sealt välja, kõik said katsuda kes tahtsid (mina jätsin vahele) ja siis viidi sadakond meetrit eemale ja lasti lahti. Vahest ikka juhtub, et mõni madu satub pakkimisshedi ka, aga mitte tihti, konnasid ja rotte võib ka kohata.

Eelmisel pühapäeval rentisime Grandi rahvaga auto ning tegime väljasõidu. Sõitsime siin ümbruskonnas natuke ringi, tegime BBQ , käisime ujumas ja chillisime niisama. Ujumas käisime Eacham järves, mis asub vanas vulkaanikraatris. Vesi oli selge ning ujumiskohast natuke eemal sai vaadata kuidas kilpkonnad ujuvad. Nad olid nii lahedad, sealsamas nägin ka suurimat sisalikku keda siin kohanud olen, oli oma poole meetri pikkune.

Eelmine nädal oli lühike töönädal, sest siin on ka munapühad ja reede ning esmaspäev on vabad. Neljapäeval lõpetasime töö ka juba poole päeva pealt ära, sest banaanid said otsa. Kuna pikk nädalavahetus ning kaks meie maja elanikku läksid laupäeval Melbourne, siis otsustasime kõik neid saatma minna. Juba reedel enne lõunat alustasime oma trippi Cairnsi. Päeval käisime niisama linna peal ringi, laguunis ujumas (kuna seal randa pole, mis sest et mere ääres) ja õhtul peole. Kuna oli Suur Reede, siis olid enamus kohti , st pubid, klubid kinni ning avati alles südaööl. Päeval käisime ühes Iiri pubis söömas ning pühade puhul oli selline diil, et niisama sisse ei saanud, pidid ostma nö pileti - 11.50, mille eest sai prae ja joogi. Ja üks asi veel, ajapiirang oli ka, kaks tundi, peale seda visatakse põhimõtteliselt välja, saab uuesti sisse aga siis pead jälle maksma. See oli kõik sellepärast, et enamus kohti oli kinni (sh ka bottleshopid) ning neile pole kasulik kui inimeselt sinna pikalt niisama istuma jäävad. Peol käisime kahes kohas, algul Mad Cow (hullus lehmas), kus oli tüdrukutele kokteilid kella 1-ni tasuta ja kuna ma olin ainuke tüdruk, siis ma pidin vahetpidamata baarileti ääres kokteile käima toomas ja pärast Woolshedis. See hull lehm oli rohkem pubi moodi ning Woolshed klubi. Peale kuud aega maal olemist kulus üks korralik pidu ära küll :P Laupäeval sõitsime Cairnsist Port Douglase poole ning käisime Triniti Beachil, see oli täitsa ilus koht, kahju ainult et vihma sadas ning nurjas kõik meie päiksevõtmisplaanid (soe oli küll muidu +27). Laupäev kulges Saksa poiste ärasaatmise ja kojujõudmise tähe all. Nüüd on meid Grandis ainult neli järgi jäänud, alguses kui tulin oli siin rahvast 10 ringis. Pühapäeval tegime Kätliniga õunakooki ja leiba. Leivast olen siin Athertonis kohutavalt puudust tundnud, sest tumedat leiba pole lihtsalt saada, isegi mitte seda saepurust. Nüüd olen ma leivaga mõneks ajaks varustatud. Leib sai hea, ostsin Eesti rollmopsi ka mida peale panna – super.

Farmi-Annika pajatused: 1. osa - banaanioperaator

Esmaspäeva hommikul kell 5. 00 helises kell, ega ma kohe üles ei saanud, nagu tavaliselt lasin ikka paar korda heliseda, aga 5.15 ajasin ennast püsti. Riidesse, lõunasöök ja veepudel kotti ja bussi peale. Minu majast töötab veel üks poiss samas farmis ning üks eesti tüdruk ka – Kätlin. Buss on rahvast enam-vähem täis (15-20 inimest), kõik sama hosteli elanikud. Sõit Rigato farmi kestab natuke alla poole tunni ning selle ajaga läheb ka valgeks. 6. 15 jõuame kohale, aga töö algab alles kell 7, niikaua saab kohvi juua ja üles ärgata. Töö käib suures hallis, kus suurtest banaanikobaratest saavad lõpuks pakitud banaanid. Minu ülesanne on banaanide sorteerimine. Juba parajaks lõigatud banaanikobarad hulbivad vee sees, kust need tuleb panna lindile ning sealt edasi kulgevad need pakkimisse. Kõik kobarad peab läbi vaatama, ära tuleb võtta banaanid, millel on liiga palju plekke, katkine kael, topelt, päikesekahjustus jne. Normaalmõõdus banaanid tuleb asetada ühtepidi ning alamõõdulised teistpidi. Kobaras on keskmiselt 7-10 banaani ja veel rohelised. Tööpäev on 7 am – 3.40 pm, mille sees on kaks pooletunnist pausi. Enne kui ma tööle läksin, siis kuulsin selle farmi kohta ikka igasuguseid lugusid, et kui seal vastu pead, siis saad igal pool hakkama ja enam hullemaks minna ei saa. Eks ta õige vist ole, sest ega seal ei hellitata küll, pole selle aja jooksul ühtegi head või positiivset sõna kuulnud :D sõimata saab ainult kogu aeg. Naljakas tundub see mulle, aga noh ei saa ju seal naerma ka hakata. Öeldakse ainult seda mis valesti on. Ja eks ikka jääb mõni banaan liinile, mille tegelikult oleks pidanud ära võtma ja siis supervisor tuleb ka küsib, miks seda ära pole võetud kas te aru ei saa, et sellised tuleb ära võtta ja muudkui tuleb ja korrutab seda. Siis tahaks küll öelda, mis sa arvad et me idioodid oleme v, saan aru küll, et selle peab ära võtma, aga no ju ma siis ei näinud seda, mida sa mölised raisk. :D Ega ma neid banaane kaua küll ei viitsi sorteerida, töö iseenesest raske pole, aga vara ärkamine ja iga päev 8 tundi tööd võtab ikka läbi ning igav on ka – kogu aeg üks ja sama. Aga tean nüüd vähemast, mis liinitöö tähendab. Pean omanikule siin pinda käima, et ta mind kuhugi mujale farmi paneks, loodetavasti juba uuest nädalast.

Banaanid :D :D

Nii, et kui järgmine kord kui poes banaane ostate, siis mõelge mulle ja kõigile teiste usinatele banaanifarmi töötajatele. Selleks, et banaan puu otsast jõuaks pakendatult auto peale ning valmis tarbija juurde sõitma, käib ta läbi vähemalt 10 inimese käest.

Suhteliselt esimestel päevadel sain ma siin tuttavaks kolme eestlasega, kes kõik nö selle tööhosteli all elavad ja töötavad. Aga eile nägin ma puhtjuhuslikult veel 6 eestlast ja mitte kõiki korraga vaid erinevatel aegadel ja kohtades. Kahte neist kohtasin poes. Õhtul poel olles ujus eestlasi välja nagu seeni pärast vihma. Ma ei saa aru kuidas see maailm ikka nii väike on. Üks juhus oli nt selline, et kuulsin kuidas üks tüüp tutvustas ennast kellelegi, et tema on Taavi. No Taavi ei saa ju keegi muu olla kui eestlane – oligi. Kõik elavad siin kuskil Athertoni lähedal. Aga Grandis (kus mina elan) pole rohkem eestlasi ega tüdrukuid, aga on väga lahe seltskond ning mul on väga hea meel, et siia elama sattusin. Peale minu on veel 7 päkkerit (inglased, itaallane, prantslane, hollandlane, vene/sakslased), kellest kaks küll täna minema lähevad, aga siis elab siin veel vanemaid kohalikke kujusid, kes kõik on omaette eksemplarid. :D Eile oligi lahkumispidu, teised on siin ikka pikemalt elanud ja päris üheks pereks saanud. Nüüdseks on mul toakaaslane ka. No kui eelmine kord kirjutasin, et sisalikud on vannitoas, siis nüüdseks on üks mul tuppa ka kolinud. Hakkasin üksõhtu magama minema ja tuppa astudes vaatas keset tuba mulle otsa. Eks ma veits ikka ehmusin ära ka ja tema ka, jooksis voodi alla ja siis hakkas voodi tagant mööda seina üles ronima. Selle peale ma tõmbasin voodi seinast kaugemale, et ta päris voodisse mul ei koperdaks. Lõpuks lipsas kapi alla ja sinna ta jäi. Ega neid päeval pole liikumas näha, alles õhtul pimedaga tulevad välja. Aga iseenesest on hea kui nad toas on, sest nad söövad igasuguseid muid kahjulikke putukaid ja moskiitosid.

Atherton - Main Street

Vaade Athertonile
Ilmaga on nii, et eelmine nädal sadas iga päev. No mitte päev läbi, vahepeal paistis päike ja siis viskas jälle sapsaka vihma jne. Siis oli koguaeg hästi niiske ka, isegi toas riided olid pidevalt rõsked. Aga see nädal on kuiv olnud ja mõnusalt soe, aga samas mitte liiga palav, kuskil 25 – 30 vahel, ma arvan. Selleks nädalaks ennustati tsüklonit, aga see vist meid siin ikka ei taba, vaid jõuab rannikule meist tükk maad allpool. Aga isegi kui oleks Cairnsi tabanud, siis meie oleme niipalju sisemaa pool, et oleks selleks ajaks juba vaibunud. Nii, et kui te seal Eestis kuulete mingeid uudiseid, siis olge rahulikud ;)

Side lõpp praegu!

Midagi uut!

No nii nagu lubatud sai Melbourne´st ma enam ei kirjuta, 1. märtsil ostsin lennupileti, aga kuhu sellest saate allpool teada. Igatahes elan nüüd maal, no tegelikult on tegemist Tartust natuke väiksema linnaga, aga see ongi maa ja farmitöö ootab ees :D

Niisiis oli märtsi esimene nädal minu jaoks viimane töönädal Don Dinoses ja laupäev päris viimane päev. See oli üks paras katastroof see laupäev, igas mõttes. Esiteks oli siin üks väga kõva torm ja äike. Raheterad olid sellised, millisied mina veel näinud polnud. Päris paljud katused said kannatada ja majad uputada, meil õnneks midagi ei juhtunud. Teiseks oli töö juures pizzaahi katki ja igasuguseid muid jamasid ka veel. Laupäeva õhtu kohta oli täiesti surnud õhtu, rahvast polnud, mis iseenesest oli muidugi hea. Omanikku ka kohal polnud ja õhtu lõppes nii, et samal ajal kui veel viimased kliendid restos olid, istusid kõik töötajad lauas, sõid ja jõid rahulikult ning ei lasknud klientidest ennast häirida. Kui omanik oleks see hetk sisse tulnud, siis oleks küll kõik vallandatud olnud. :D Väga lahe viimane õhtu minu jaoks.

Pühapäeval toimus Future Music Festival (kus peaesinejad olid Prodigy, David Guetta, Empire of the Sun), millega seoses sain mina blondide hetkede edetabelis teise koha siin Austraalias (esikoht kuulub Erkkile, kui ta maratoni starti tund aega hiljaks jäi). Ilm paistis päeval isegi päris ilus ja lootsime, et kuna eelmine päev oli kõvasti sadanud, siis äkki täna saab ilma vihmata. Ühesõnaga väga vara ei hakanud me kohale minema, alles õhtupoole. Läksime trammiga linna ja sealt rongiga edasi (üritus toimus Flemington Racecource´l, kus tavaliselt toimuvad hobuste võiduajamised). No ja siis kui me kohale jõudsime ja rong uksed lahti tegi ja ma nägin silti ´tickets` siis torkas mulle pähe, et ma ei võtnud ju piletit kaasa…… taibula :D :D Koha pealt uut piletit osta oleks ka kalliks läinud, mina sain 130 aud-ga aga sealt oleks ilmselt veel kallim olnud. Ja ega siin ei ole ju nii, et käid sipsti kodus ära. Oi pergala olin enda peale ikka maruvihane, et nii blond võib olla. Läksin siis rongiga tagasi linna ja sealt käisin taksoga kodus ja siis rongiga jälle linnast Flemingtoni. Linnas oli juba pilves ja hall, nii et ostsin sealt keebi õnneks, mis oli hiljem suureks abiks. Ave ja Erkkiga ma enam kokku ei saanud, sest helistada ei kuulnud ja ega neid üles poleks nagunii leidnud, sest rahvast oli ikka tohutult. 7 vist jõudsin siis lõpuks kohale ja sadas juba päris korralikult. Üks lava oli just turvalisuse huvides kinni pandud, sest sadas ja inimesed loopisid pudelitega selle peale. Muru oli vihma käes kõik mudaseks tallatud ja päris paljud olid kummikutega, mis oli vägagi mõistlik. Vaatamata kõigele muusika oli hea!

Esmaspäev oli mulle viimane päev Melbourne´s, teisipäeva hommikul kell 7 väljus lend Cairns´i. See on väike (võrreldes Melbourne ja Sydney´ga, elanikke midagi üle 100 tuh) linn Queenslandi põhjaosa rannikul. Ja siitpeale jätkub mu reis üksinda, sest Ave ja Erkki jäid Melbourne – Erkkil on seal töökoht, mille kaudu tal lootus sponsorship viisa saada. Lend Cairns´i kestis kolm pool tundi, aga kuna kell on seal tunni võrra vähem, siis kohale jõudsin 9.30 am (st et ajavahe Eestiga on mul nüüd 8 tundi). Cairns´is lennukilt maha tulles lõi näkku soe ja niiske õhk, siin on troopiline kliima ja kaks aastaaega – soe/niiske ja soe/kuiv. Varsti peaks niiske läbi saama ning algama soe ja kuiv periood - soe st kraade 30 ringis. Kuna vihmahooaeg on lõppemas, siis on loodus hästi ilus roheline ja lopsakas. Lennukilt oli näha linna, mis pigem tundus metsana, kuhu olid mõned majad ära eksinud. Kõik on väga roheline ja hoopis erinev Melbournes´st (seal muidugi hakkas sügis ja loodus oli koltunud ja väsinud), pigem meenutas mulle pisut Egiptust. Eks see Cairns üks kuurort ole, turism areneb tohutu kiirusega. Aga on ka mida vaadata – siinsamas on ju Suur Vallrahu ja ürgsed vihmametsad ning kosed. Sellist kõrghoonetega kesklinna pole, pigem on kõrged hooned ranna lähedal asuvad hotellid ja linnapildid torkavad silma aborigeenid. Cairns´is oli mul mõned tunnid linnapeal aega ringi vaadata, enne kui buss Athertoni väljus. Atherton on linn ca 100 km Cairnsist loode poole, kus ma nüüd peatun. Elan siin tööhostelis, st et tuled siia elama ja siis hostel otsib sulle töö. Enam vähem kõikide ümberkaudsete farmidega on hostelil diil ning tööle saamine käibki nende kaudu. Kuna siin on pikalt sadanud, siis pole tööga ka kõige parmead lood, aga eestlased on siin heas kirjas ja täna lubati mulle, et esmaspäevast saan tööle. Ühesõnaga on mul vaja veel kolm päeva vaja niisama kuidagi mööda saata. Ega siin midagi teha pole kui vaba päev on. No ümbruskonnas on küll palju ilusaid kohti, aga selleks peab auto olema. Koht on väike ja kõik tunnevad kõiki ja kui ma kohale jõudsin, siis oli küll selline tunne, et kõik said kohe aru, et olen new in town. Hostelil on siin mitmeid hooneid, mina olen ühes peatänava ääres, kus alumisel korrusel on üks linna vähestest pubidest ja bottleshop. Praegu olen kolmeses toas, aga üksinda. Erinevaid elukaid ilmub ka siin ööpimeduses välja, lähemad intsidendid mul nendega veel puuduvad, aga eks see ole ka aja küsimus ma arvan. Vannitoas elavad näiteks väiksed sisalikud, kes on iseenesest päris armsad. J

Internetipulk, mida varem kasutasin - sellega pole midagi teha, sest levi puudub. Hosteli hinna sees on 2 h internetti nädalas …hahahaaa….ja selleks, et seda kasutada pean teise majja minema, nii et netis mind lähiajal väga tihti lootust kohata pole. Aga eks ma annan endast ikka märku, alguses on ikka põnev ja uus ning asju ja muljeid millest kirjutada, kui peale tööpäeva muidugi jaksu üle jääb :D

Olge tublid ja järgmise korrani!

Tere Sügis :)

Hei, hei olen täitsa olemas endiselt, kuigi pole ammu endast siin märku andnud. Ning endiselt Melbournes – elukoht sama, töökoht sama – midagi pole muutunud. Kuigi jah vahepeal sai Sydney´s korra käidud. Ja üle 7 kuu sai süüa päris Eesti musta leiba ……mmmmm, vot see oli küll hea, lihtsalt võileib!!! :))) Veebruari alguses käisid Kaire ja Kertu külas, nad saabusid Sydney´sse ning selleks puhuks lendasin ise ka sinna. Kolm päeva olime seal, peatusime minu vanas elukohas Randwickus. Ilmaga alguses neil ikka absoluutselt ei vedanud, soe oli küll, aga kohutavalt niiske ja sadas. Aga noh külmast kohe +37 ja lõõskava päikse kätte tulla on ka päris šokeeriv, nii et võib-olla oli isegi hea. Kolmas päev oli juba enam-vähem – pilves, aga ei sadanud ja päikegi tuli õhtupoole välja. No aga vaatamata pilvedele õnnestus neil ikka korralik päiksepõletus saada. Sydney´s käisime pisut linna peal – monorailiga sõitmas, Tõnis tegi meile velotaksoga väikse tuuri, turul sai käidud ning randa jõudsime ka Coogee´le. Ma ei tea kas asi oli ilmas või mis, aga Sydney tundus omal ajal mulle kuidagi ägedam. Aga see selleks, neljanda päeva hommikul rentisime auto ning sõit Melbourne poole mööda rannikut algas – Grand Pacific Drive. Kahe päevaga sai läbi sõidetud pisut üle 1000 km ja saime hakkama, vaatamata sellele, et igas kohas kaartigi polnud. Ilmad läksid ka ilusaks – päike ja soe nagu Austraalias ikka olema peab ning esimesel päeval oli rand kohustuslikus päevakorras. Peatuse tegime kohas nimega Jervis Bay (täpsemalt Hyams beach), mis on kantud ka Guinessi rekordite raamatusse oma valge liiva poolest. Tõesti oli ilus – valge-valge liiv ja sini-sinine vesi ….. ja peaaegu inimtühi. Siiamaani ilusaim rand, kus ma käinud olen.

Hyams Beach

Esimese päeva õhtuks jõudsime väiksesse linna – Merimbula. Päris hilja jõudsime kohale ning vedas, et hostelisse ikka sisse saime veel. Täitsa viisakas YHA hostel oli. Järgmise päeva esimene sihtkoht oli meil vihmamets, kuhu viis käänuline kruustee – ühel pool puude ladvad ja teisal mäenõlv. Kogemus jälle omaette, vihmamets ise oli ka muidugi lahe koos oma kõigi asukatega (meil õnnestus peamiselt känguruid ja sisalikke kohata – silmast silma). Teele jäi veel palju ilusaid kohti ning väikseid linnakesi, kus kõigis peatuda ei jõudnud. Hilisõhtuks jõudsimegi Melbourne kohale, küll suhteliselt koba peale, sest kaarti meil polnud ja suurlinnas tunde järgi sõita pole just kõige lihtsam :D Aga kuidagi me sattusime tänavale, mis ma juba teadsin ning sealt edasi oli juba lihtsam. Kahest nädalast ülejäänud aja veetsime Melbourne´s, mis tagantjärgi mõeldes möödus nagu silmapilk. Eelmisel laupäeval sai nii neil kui ka minul puhkus läbi.
Kolmapäeval oli siin meie majas enamusel vaba päev, kokkasime ja õhtul tähistasime nagu kord ja kohus Eesti Vabariigi aastapäeva. Külalisi polnudki, lihtsalt oma maja rahvas (üks uus elanik meil laipäevast ka – Illimar). Täitsa uskumatu, aga kolme kuuga on siit majast läbi käinud juba üle 15 eestlase. :)
Homme algab meil sügis, aga ilmad on vahelduva eduga ikka veel soojad. Viimane aeg siit jalga lasta….Melbourne´st ma mõtlen :D Järgmine postitus juba uuest kohast ;)
Loodan, et teil hakkab ka lumi ükskord ometi sulama, päike pikemaid kaari tegema ja soojust tooma!

Australian Open

Jaaaa, laisk olen olnud, pole juba ammu midagi kirjutanud. No põhjuseid ikka leiab, pole midagi põnevat juhtunud ja see nädal pole lihtsalt aega olnud.

Vahepeal on meil siin igasuguseid mõtteid peas olnud – kuhu minna ja mida teha, aga ikka elame oma väikses armas majakeses ja käime samas tööl. Jaanuari algul käis Erkki Tasmaanias reisimas/matkamas (muljeid saab lugeda ning muid ilusaid pilte vaadata tema blogist), ning naised farmides tööd otsimas :D Nimelt panime 4. jaanuaril autole hääled sisse ning sõitsime Melbournest ca paarsada km põhjapoole Sheparton´i. Selle väikse linnakese lähedal on hulgaliselt farme ning virsikuhooaeg oli peatselt algamas ka. No see töö otsimine nägi välja nii, et sõitsime lihtsalt farmi ukse /värava taha ja küsisime, et kas tublidele ja nobedatele Eesti neiudele on mingit picking/packing tööd pakkuda. Paar kohta olid isegi lootustandvad ning lubasid, et võtavad ühendust, kui ca nädala pärast korjamine pihta hakkab. No aga tänase päevani pole keegi helistanud. Ühesõnaga on siin nii, et ise pead iga päev pinda käima kui tööle tahad saada, aga noh meil kadus vahepeal huvi juba ära ka.

Tänaseks elame siin majas jälle neljakesi, kuigi vahepeal oli lausa ülerahvastatus, kokku 8 inimest. Jaanuari teisel nädalal kolisid meile majja uued elanikud – Halina ja Meelis – kes sel nädalal Tai reisile lendasid. Tänu neile on nüüd meil lõpuks ka külmkapp olemas ning saab õlut normaalselt külmas hoida :D sööki muidugi ka. Täitsa uskumatu kuidas me varem ilma hakkama saime. Me Avega tassisime iga päev töö juurest kilekotiga jääd ja panime eskisse (külmakast), see ikka enamvähem töötas, kuigi 40 kraadise kuumaga sulas jää päris kiirelt. Siin Austraalias on see tore, et inimesed annavad oma asju tasuta ära mida nad enam ei vaja. Külmkappi me päris tänavalt ei leidnud, vaid ühest internetiportaalist (a la kuldne börs või soov). Sealt saab igasugust kasutatud manti osta, aga meil trehvas, et külmkapp tasuta, tule ja otsi ära ainult.

Ka Barbara ja Elina on edasi liikunud või õigemini tagasi Western Austraaliasse, kus nad varem elasid. Nii, et maja tundub kuidagi tühi nüüd….. aga eks näis kas ja kes meile siia järgmisena elama tuleb.

Australian Open - üleval Kaia, all fännid

Selle nädala esmaspäeval sai alguse Australian Open. Patt oleks olnud minemata jätta, kui ise juba siin kohapeal oled. Palju neid võimalusi ikka tuleb nii suurt mängu vaatama minna. Avapäeval pidi kohe Kaia Kanepi ka mängima, aga kuna oli erakordselt kehv ilm (vihma sadas vahelduva eduga terve päeva) ja tema mäng oli alles kolmas, siis selleni ei jõutudki ja mäng lükkus edasi teisipäevaks. Siis oli juba normaalne ilm ning meie maja rahvas kõik kohal. Halinal ja Meelisel oli suur Eesti lipp ning meil väiksemad. Kaia alustas suhteliselt rabedalt ning nagu ta ise ka kommenteeris - ei saanud algul mängu käima. No nagu eestlastel ikka, algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Kas oli nüüd see meie kõva ergutamise peale või miski muu, aga Kaia sai reketi kindlalt kätte ja tegi Taiwani tüdrukule tuule alla (2:0). Järgmise päeva mäng Petrova´ga nii hästi ei läinud, kuigi see oli väga tasavägine ja põnev punkt-punkti mäng. Peale meie oli veel eestlasi Kaiale kaasaelamas ja karjusime koos ikka üle väljaku Kaia-Kaia-Kaia-Kaia. Ega ma varem polnud mingi tennisehuviline, aga live mängu näha, see on ikka midagi muud – ei uskunudki, et tennis nii põnev võib olla. Päevapilet maksis 29 aud ja see oli ground pass, st et suurele väljakule sellega ei saanud ning pääses vaatama ainult nõrgemaid mänge. Teist mängu läksime Avega kahekesi vaatama. Piletisabas seistes hüppas meie juurde mingi noormees, kes küsis, et kas me kahekesti. Jaatava vastuse peale seletas ta, et kui veel ühe inimese leiame, siis saaksime osta perepileti, mis maksab 18 aud nägu. No kui odavamalt saab, siis miks mitte, kuigi me kahtlesime selle plaani vettpidavuses. Ühesõnaga ta leidis veel ühe tüübi ja olime siis kõik üks suur pere – nö õed ja vennad (mis sest, et üks oli türklane, üks belglane ja kaks eestlast, väga ühte nägu vist ei näinud välja :D:D). Aga ära sa ütle, see perepilet läks meil läbi, peale piletiostmist läksime kõik sõbralikult laiali. Oleks seda juba esimesel päeval teadnud, siis olime küll üks suur Eesti pere päriselt. J

Kaks nädalat veel pingutust ja siis mul puhkus jälle tulemas – kauged külalised Eestist saabumas – nimelt tuleb mul õde sõbrannaga külla (Kaire ja Kertu). Ei jõua juba ära oodata J peatse kohtumiseni. Aga teie seal kaugel Eestis keerake küte põhja, kuuldavasti pidi teil seal päris külm olema, hmmmm...... mis see siis teeb temperatuuride vahe siinse ilmaga - ca 60 kraadi…..no polegi väga palju :D Meil siin oli paar päris palavat ilma ka vahepeal (+43 ja nii), igatahes tulid mul tol päeval päikse käes külmavärinad peale nagu saunalaval istudes.

Päikest ja olge tublid!!!

Puhkus ja uus aasta

Kuna me oleme siin tublid lapsed olnud, siis vahetult enne jõule olid päkapikud meile teleka toonud, oli ilusti elutoa põrandale maha pandud koos väikse kirjakesega, kirjutasime kirja vastu, et paluks järgmine kord külmkappi, aga järgmisel hommikul olid hoopis kaks tüdrukut elutoas. No tegelt oli nii, et jooksmas käies oli Erkki lihtsalt tänavalt teleka leidnud ja tõi siis koju. Ja ööl vastu jõululaupäeva jõudsid siia Kennethi õde koos sõbrannaga – Elina ja Barbara – kes nüüd ka siin meie juures elavad. Jõululaupäeva õhtul sai veel viimast õhtut tööl käidud ning ega me siis suurt ei tähistanudki. Õige jõuluõhtu oli meil 25-ndal, siis olid peale meie maja elanike külas veel kaks eestlast. Jõululaud oli meil nagu päris. Kui väga ikka tahta siis saab ka siinpool maakera õige verivorsti jõuluks lauale. No sellest kuidas meil need valmisid ja palju sellele aega ja energiat kulus võiks lausa raamatu kirjutada. Ühesõnaga tekkis meil plaan, et vorstid peavad lauale saama võtku mis võtab. Poest või turult oleks saanud ka mingisuguseid vorste osta (ühtesid me isegi proovisime, aga need olid küll nii jubedad, et viskasime lõpuks minema). Ühesõnaga otsustasime vorstid ise teha, no ja mis selleks siis vaja on: soolikad, veri, tangud, maitseained. Hakkasime siis otsima kust neid saada võiks. Kõige lihtsamalt läks tangudega, soolikad saime ka turult täitsa kätte, no aga veri – ega seda siin Melbournes lihtne leida pole. Mitmel inimesel kulus ikka mitu päeva selle leidmiseks. Mina suutsin lausa ära eksida ning trammidega erinevates linnosades seiklemas käia, nii et pärast oli koju jõudmisega raskusi. Nii kuum (37C) ilm oli ka ja lõpuks ma olin nii väsinud, et vorstidest oli juba kama kaks. Ega oligi juba suht lootusetu seis, sest turult olid juba kõik lihaletid läbi küsitud ning lihunikupoed ka läbi kammitud. Lõpuks õnnestus Erkkil Korea turult verega ikka tagasi tulla. Rahaliselt on iseenesest odav siin vorste teha, soolikad olid kilo hinnalt küll kallid 480 krooni kilo, aga no kolm meetrit maksis kokku 3 dollarit ja veri läks ka ainult 2.50 maksma (eesti rahas siis kokku 55). Peale vorsti oli laual veel isetehtud hapukapsas (no siinses kliimas läheb see kapsa hapendamine ruttu :D), kartul ja seapraad ka muidugi. Söök oli väga super ja vaev tasus end kuhjaga ära. Piparkooke tegime ka ise, needki olid väga head. Töö juurde viisin ka, või õigemini tegin seal ja andsin pitsapoistele küpsetada. Kõigile väga maitsesid, vaatamata sellele, et nad pitsaahjus (350 C) natuke ära kõrbesid juba 1 minutiga. Töö juures oli meil töötajate jõulupidu ka, peale jõule küll, aga käisime Belgian Beer Cafe´s. Väga mõnus ikka on kui ennast ka teenindatakse ja söögid joogid kõik tasuta. Alustuseks olid erinevad suupisted ja siis põhiroog, mille sai ise valida, ma otsustasin forelli kasuks, mis oli väga hea. Peale ametlikku osa läksime tüdrukutega veel peole. Esmaspäeval muidugi kõik kohad lahti pole, aga suurlinnas on see hea asi, et ega vahet pole, mis päev, kuhugi saab ikka peole minna.

Vorste meisterdamas

Great Ocean Road - 12 apostlit

Vana-aasta eelviimasel päeval tegime ühe väikse roadtripi ka veel, sõitsime mööda rannikuäärset teed – Gread Ocean Road – üle 250 km. Lõpppeatus oli meil 12 apostli juures, millest püsti seisavad veel 7. Aga terve see tee oli hästi ilus ja ilmaga ka vedas täiega, mõnus soe ja päikseline. Aastalõpupäevad olidki päris kuumad, nüüd on natuke jahedamaks läinud. Aastavahetusel oli muidugi see jama, et vihma sadas. No aga ega see meid ei taksitanud, uue aasta võtsime vastu rannas. Võrreldes Eestiga oli ilutulestikku vähe, sest paistis küll linna tulestik aga kuskilt eramajadest me küll ei näinud, et rakette oleks lastud, ei teagi kas põhjus oli vihmases ilmas või mis. Aastavahetus pidu lõppes Crown kasiinos. No see ei ole muidugi mitte ainult kasiino, vaid terve meeleahutuskompleks. Kasiino on üks maailma suurimaid ning kui mängusaalis kõndida, ega siis lõppu ei paista. Meie käisime mitte mängimas vaid peol, seal lausa 2 ööklubi ja muidugi lisaks loendamatu arv baare.

Nädalake veel puhkust ja siis jälle tööle, uuel aastal uue hooga :D

Edukat ja teguderohket uut aastat!