Perth... ja varsti koju!

No ime kui keegi üldse enam siia lehele vaatab, pole juba miljon aastat kirjutanud.

Melbournes olin siis viimati jah... Melbsis lendasin Adelaide märtsi algul, veetsin paar päeva seal. Adelaide erilisi muljeid mulle ei jätnud. No aga soov oli mul kuidagi Perthi jõuda ja leidsin internetis Georgie kuulutuse, et tema otsib reisikaaslast Adelaidest Perthi ning tal on kämpervan, mis on vaja toimetada Perthi. No ja nii ta mind siis hosteli eest peale korjas (kus me ka esimest korda kohtusime) ning reis Perthi poole algas. Georgie on Inglismaalt pärit ning siin Austraalias juba mitmendat korda. Väike konks asja juures oli see, et tal olid ka piletid haidega sukeldumisele Port Lincoln´is, mis jäi parajasti tee peale. See oli ülikõva. Põhimõtteliselt oli see terve päeva üritus, hommikul vara väljusime, paar kolm tundi laevasõitu ning siis viskasime ankru vette. Ja haide meelitamine võis alata! Iga kord neid ei pruugi kohale tulla, aga meil oli õnne ning 7-8 mõrtsukhaid (great white shark) ujus kohale. Paadi kõrval oli 1x2 m puur ning neli inimest sai sinna korraga sisse minna. Meie Georgiga olime kohe muidugi essad, vesi oli päris külm ja hingamise võttis esialgu kinni, aga harjus ära. Puur polnud sügaval, nii et vesi oli parasjagu üle pea ja haipiosid (pikkust ca 5 m ringis) ujusid siis seal ümber puuri, sest neile visati sinna sööta (värske tuunikala oli see vist kui ma ei eksi) ja vesi oli parajalt verine korraks. Nad ujusid kohe puuri kõrvalt mööda, nii et kui käe oleks välja sirutanud, siis oleks saanud katsuda. Käe väljasirutamine puurist haide suunas ei ole muidugi arukas tegu ja poleks seda riski väärt!

No ja peale seda seiklust oli lihtsalt lõputult kilomeetreid, kokku üle 3000. Selle teelõigul on ka Austraalia pikim sirge 146.6 km - Nullarbor. Ja mina olin seekord roolis, tundus küll, et see tee ei lõpegi ja maantee kõrval on lihtsalt tühjus, puid on mõnel pool.

Muidu olime vaheldumisi roolis, palju peatusi ei teinud sest auto oli vaja 3 päevaga Perthi toimetada. Perthi jõudes oli paras üllatus see, et kõik hostelid olid täis ja meil miskit bookitud ei olnud, auto pidime ka ära andma ja põhimõtteliselt kell 8 õhtul olime ikka veel kodutud. No asi lõppes sellega, et lõpuks õnnestus meil saada üks voodi kahe peale ja tegime siis vahetusega magamist – mina 10-4ni hommikul ja Georgie 4-10ni. Vat sellist asja polnudki ma siin veel ennem kogenud. Paar nädalat elasime hostelis ning siis rentisime toa, kus ma ka hetkel elan. Georgie läks paar nädalat tagasi ära ning nüüd on mul korterinaabriks Brasiilia tüdruk Sabrinna, kellega ma koos töötan. Tööl käin Kings Hotelli restoranis ja baaris ning Croissant Express´is, mis on pagar-kohvik. See on populaarne hommikohvi ja lõuna koht kontoriinimeste hulgas, saab kiirelt söönuks. Tegema peab seal kõike, kohvist koristamiseni. Baari ja restotöö on tavaline, nagu ikka.

Georgi´ga

Perth on ilus, pole nii suur, kesklinn on hubane ning rannad on kaunid. Elan kesklinnast 15 min jalutuskäigu kaugusel ja kui kõndida ei viitsi siis saab tasuta bussiga ka linna, mis on päris lahe. Rannailma viimasel ajal kahjuks pole olnud ning sooja on vähem kui teil seal muideks! Kui alguses siia jõudsin, siis olid küll superilmad, aga paar päeva tagasi algas ametlikult talv ning sooja on nüüd 20 ringis ja öösel läheb isegi alla 10 kraadi.

Eestlastega olen ma peale Darwinist lahkumist minimaalselt kokku puutunid, kuigi tänava peal ikka kuuleb eesti keelt aeg-ajalt. Kätlinit, kellega koos farmitööd tegime, olen paar korda näinud ning Anuga tutvusin Perthis juhuslikult ühele tööle sattudes ja rohkem polegi eestlastega suhelnud näost näkku.

Kui nüüd kuupäeva vaadata, siis selgub, et mul on veel täpselt kuuks ajaks viisat ning siis tuleb hakata samme kodu poole sättima. See tekitab parajalt segadust minus, muidugi ootan, millal koju saab ning näha kõiki kalleid inimesi aga samas on hirm ka, et kuidas teil see elu seal Eestis on? Millal täpselt jõuan, ega seda oskagi hetkel öelda, sest plaan on tee peal mõned peatused ka teha.

Peatse kohtumiseni Eestis ;)

Imeline Tasmaania

Tasmaania on pindalalt Eestist natuke suurem, elanikke on pool miljonit, kusjuures pealinnas Hobartis ca 200 000. Kolm suuremat linna seal üldse on, ülejäänud on väiksed linnakesed ja külad, mis olid väga armsad ja inimesed lahked. Ikka on nii, et väiksemates kohtades on inimesed sõbralikumad ja kuidagi lihtsalt saab nendega jutu peale.

Auto oli koduks viimased kaks ja pool nädalat, ajal mil Tasmaanias ringi rändasime. Selle ajaga sai saarele korralik ring peale tehtud ja rohkemgi veel. Nagu juba eelmine kord kirjutasin, reisin koos Saksa tüdruku Simone´ga. Melbournest läksime sinna laevaga, sest võtsime juba Melbsist auto ja see oli ka vaja kuidagi üle lahe toimetada. Auto all pean ma silmas kämpervani, kus saab magada, sees on külmkapp, pliit, kraanikauss ja muu eluks hädavajalik kraam. Maabusime Tasmaania põhjarannikul Devenportis ja siis sealt otse Hobartisse, mis asub lõunakaldal. Seal vahetasime auto teise vastu ning hakkasime mööda rannikut liikuma - idakallast mööda ülesse, siis sai põhjarannik üle vaadatud, edasi läände (maailma servale) ja lõpuks tagasi Hobartisse, kust esmaspäeval Melbourne lendasin.

Mingid detailid meenutasid mulle päris palju Eestit – loodus, taimed, kohati ka maastik. Ja ilm oli selline keskmine Eesti suvi. Tasmaanias on hästi palju rahvusparke, kus püüdsime käia nii palju kui võimalik. Kõikidesse muidugi ei jõudnud ning osadesse ei saanud kuna ligipääs ainult neliveoga. Loodus oli väga ilus, enamasti mägine, ka linnades ja autoga oli küll vahepeal selline tunne, et no ei tea kas nüüd läheb mäkke üles või mitte – no ikka läks kui õige käigu sisse said. Sõnadega on raske kirjeldada, seega riputan hoopis pilte ülesse.

Loomi kohtas pea igal sammul - pisikesed kängurud olid tõesti igal pool, aga õnnestus vabas looduses ja lähedalt näha ka sipelgasiili ja vombatit, nokkloom sulpsas ka vees korra ringi, aga teda pildile ei saanud. Tasmaania kuradit nägime ka ühel öösel, kohalikust kõrtsist koju tulles :D No ma usun küll, et tundub kahtlane aga päriselt oli kurat, püüdsime teda natuke jälitada, aga lõpuks kadus ikka kuhugi põõsastesse. Järgmine päev läksime loomaparki ja vaatasime ta ikka päevavalges ka üle. Ühe tiigermaoga ristusid ka teed, üldiselt olid igal pool sildid üleval, et maod on sel aastaajal väga aktiivsed - olge ettevaatlikud, õnneks lähemaid kokkupuuteid polnud.

Tasmaania kurat/ Tassie devil - ülemisel pildil on tegemist puhta laisklemisega

Lake Gordon - Austraalia suurim järv

Lõputu liiv

Näiteid seeneriigist

The edge of the world - maailma serv. Jah selline silt oligi siin, sest see on Tasmaania kõige läänepoolsem tipp ning põhimõtteliselt võiks siit Argentiinat näha sest midagi muud vahepeal pole, vaid lõputu vesi.

The Nut - üks väiksemat sorti kivi :D

Kuulus Wine Glass Bay - jaaa oli ilus

Otsus Tasmaaniasse minna tuli mul suhteliselt viimasel hetkel, aga mul on väga hea meel, et ära sai käidud ja nähtud. Pikemalt elada seal päris ei tahaks, aga reisimiseks super koht. Ilmad oli minu jaoks muidugi jahedad, aga samas jälle väga seinast seina. Ujumas sai päris palju käidud ja kui päike väljas, siis oli soe. Samas jälle langes ööseks temperatuur +10 kraadi juurde ja kui sellele lisandus mere ääres tuul, siis tundus nagu -5.

Nüüd siis olen tagasi mandril, Melbournes hetkel. Pileteid kuhugi pole veel ostetud, seega ei hakka siinkohal ka spekuleerima kuhu ma edasi lähen...kuigi jah eks mul suund on silme ees, aga millal kuidas ja kuhu täpselt - see on veel lahtine.

Puhkus :)

Ajal, mil seda postitust kirjutan olen teel…õhus õigemini Darwinist Melbourne, on esimene veebruar ja teil seal Eestis arvatavasti pakane paugub…Darwinis oli ikka endiselt üle 30 nagu tavaliselt. Selleks korraks jätsin Darwini ning kõigi oma sõpradega seal hüvasti, kindlasti kuskil kunagi näeme ;)

Töötegemisele tegin lõpu juba 2 nädalat tagasi, vahepeal käisin Balil puhkamas.

Bali, üks Indoneesia lugematutest saartest, mis on reisisihtkohtade edetabelis üsna kõrgel kohal. Ma ei saa öelda, et see nüüd mingi unistuste saar on, selge on see, et promot on kõvasti tehtud. Puhkus oli muidugi lahe, ei saa midagi öelda, aga samas ei ole seal ka nüüd midagi nii nii nii enneolematut, et oooo Bali!!!! Läksin sinna 9 ks päevaks ja täitsa üksi, aga seal muidugi kohtad inimesi üle maailma. Sain palju toredaid tuttavaid. Seiklusi oli omajagu, käisin raftingul (paadimatkal kärestikusel jõel) safaripargis, lihtsalt mööda saart ringi sõitmas, erinevates templites, ahvimetsas, elevandiga sõitmas, hoidsin süles pisikest orangutangi, käisin vulkaani jalamil jne.

Mis kõige eredama mujle jättis – terassidena riisipõllud, need on lihtsalt nii lahedad ja vaieldamatult Bali sümbolid.

Kõik käib käsitsi ja mingeid masinaid neil seal pole. Loodus üldse väljaspool linna on väga kaunis, rohelust täis ja troopiline, kliima on niiske ja kuum, kuigi oli natuke jahedam kui Darwinis, aga ka sinna 30 pügala kanti. Kuna hetkel on seal vihmahooaeg siis sadas päris palju, aga samas oli ka päikest, nii et lõppkokkuvõttes võin ma ilmaga päris rahule jääda. Kogu elu seal on väga väga teistmoodi kui Austraalias või Eestis, Aasia ikkagi. Alustades liiklusest, vähemalt pooled sõidukitest on rollerid, mis püüavad igal võimalusel autode vahelt läbi lipsata.

Rolleri võis rentida päevaks ca 2.5 euro eest (ma loodan et tegin korrektsed arvutused läbi mitmete valuutade :D). Ma kordagi rollerit ei rentinud, küll aga auto koos autojuhiga küll, see maksis terveks päevaks 18 eurot, sõida kuhu tahad. Sagimine käib igal sammul linnas, kes Egiptuses on käinud, siis võib sellega võrrelda. Tänavatel olid inimesed pealetükkivad ja see oli vahest päris häiriv, aga eks see ole kõik ärieesmärkidel. Kohalikke lähemalt tundma õppides, olid nad tegelikult väga lahked ja heasüdamlikud, abivalmid. Kogu elamine seal on odav, sh väljas söömaskäimine….korraliku ja väga maitsva kõhutäie võis saada paari kolme euroga. Mereannid, need viisid muidugi keele alla…värsked ja lihtsalt niii maitsvad.

Kõik või no vähemalt 90 protsenti sööke serveeriti koos riisiga, ülla-ülla. Sõin siiski ühe korra ka keedetud kartuleid, aga need polnud head, kohapeal nad kartulit ei kasvata ning kohalikud seda ka ei söö, sest see on nende jaoks liiga kallis. Põhimõtteliselt söövad nad kolm korda päevas riisi. Kohaliku õlle sai nii baarist kui poest (kusjuures mõnest baarist isegi odavamalt kui poest) alla 2 euro. Kuna selles linnaosas kus ma ööbisin ongi põhimõtteliselt ainult turistid, siis pidu käis seal 7 päeva nädalas. Austraallaste jaoks on see nii lähedal ja paljud käivad siin oma puhkust veetmas.

Jah kui oleks tagasi tööle pidanud tulema, siis poleks kindlasti tahtnud lahkuda, aga kuna lähen edasi reisima Tasmaaniasse, siis ootasin juba natuke. Ülehomme saan Melbournes kokku Simone´ga, kes töötas samuti Darwinis kasiinos ja kes ise Saksamaalt pärit. Temaga koos rendime Campervani ja sõidame Tasmaanias natuke ringi. Melbournes pean shopingule kindlasti minema, sest ega mul ju sooje riideid pole, aga Tasmaanias võivad kraadid ka sinna 15 kanti langeda, ma ausalt ei tea kuidas see tunduda võib, külma ma arvan!

Hoian siis teid kursis, mis toimub ja kuidas see väike (st Eestist natuke suurem tegelikult) saareke lõuna Austraalias on ;)