Australian Open

Jaaaa, laisk olen olnud, pole juba ammu midagi kirjutanud. No põhjuseid ikka leiab, pole midagi põnevat juhtunud ja see nädal pole lihtsalt aega olnud.

Vahepeal on meil siin igasuguseid mõtteid peas olnud – kuhu minna ja mida teha, aga ikka elame oma väikses armas majakeses ja käime samas tööl. Jaanuari algul käis Erkki Tasmaanias reisimas/matkamas (muljeid saab lugeda ning muid ilusaid pilte vaadata tema blogist), ning naised farmides tööd otsimas :D Nimelt panime 4. jaanuaril autole hääled sisse ning sõitsime Melbournest ca paarsada km põhjapoole Sheparton´i. Selle väikse linnakese lähedal on hulgaliselt farme ning virsikuhooaeg oli peatselt algamas ka. No see töö otsimine nägi välja nii, et sõitsime lihtsalt farmi ukse /värava taha ja küsisime, et kas tublidele ja nobedatele Eesti neiudele on mingit picking/packing tööd pakkuda. Paar kohta olid isegi lootustandvad ning lubasid, et võtavad ühendust, kui ca nädala pärast korjamine pihta hakkab. No aga tänase päevani pole keegi helistanud. Ühesõnaga on siin nii, et ise pead iga päev pinda käima kui tööle tahad saada, aga noh meil kadus vahepeal huvi juba ära ka.

Tänaseks elame siin majas jälle neljakesi, kuigi vahepeal oli lausa ülerahvastatus, kokku 8 inimest. Jaanuari teisel nädalal kolisid meile majja uued elanikud – Halina ja Meelis – kes sel nädalal Tai reisile lendasid. Tänu neile on nüüd meil lõpuks ka külmkapp olemas ning saab õlut normaalselt külmas hoida :D sööki muidugi ka. Täitsa uskumatu kuidas me varem ilma hakkama saime. Me Avega tassisime iga päev töö juurest kilekotiga jääd ja panime eskisse (külmakast), see ikka enamvähem töötas, kuigi 40 kraadise kuumaga sulas jää päris kiirelt. Siin Austraalias on see tore, et inimesed annavad oma asju tasuta ära mida nad enam ei vaja. Külmkappi me päris tänavalt ei leidnud, vaid ühest internetiportaalist (a la kuldne börs või soov). Sealt saab igasugust kasutatud manti osta, aga meil trehvas, et külmkapp tasuta, tule ja otsi ära ainult.

Ka Barbara ja Elina on edasi liikunud või õigemini tagasi Western Austraaliasse, kus nad varem elasid. Nii, et maja tundub kuidagi tühi nüüd….. aga eks näis kas ja kes meile siia järgmisena elama tuleb.

Australian Open - üleval Kaia, all fännid

Selle nädala esmaspäeval sai alguse Australian Open. Patt oleks olnud minemata jätta, kui ise juba siin kohapeal oled. Palju neid võimalusi ikka tuleb nii suurt mängu vaatama minna. Avapäeval pidi kohe Kaia Kanepi ka mängima, aga kuna oli erakordselt kehv ilm (vihma sadas vahelduva eduga terve päeva) ja tema mäng oli alles kolmas, siis selleni ei jõutudki ja mäng lükkus edasi teisipäevaks. Siis oli juba normaalne ilm ning meie maja rahvas kõik kohal. Halinal ja Meelisel oli suur Eesti lipp ning meil väiksemad. Kaia alustas suhteliselt rabedalt ning nagu ta ise ka kommenteeris - ei saanud algul mängu käima. No nagu eestlastel ikka, algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Kas oli nüüd see meie kõva ergutamise peale või miski muu, aga Kaia sai reketi kindlalt kätte ja tegi Taiwani tüdrukule tuule alla (2:0). Järgmise päeva mäng Petrova´ga nii hästi ei läinud, kuigi see oli väga tasavägine ja põnev punkt-punkti mäng. Peale meie oli veel eestlasi Kaiale kaasaelamas ja karjusime koos ikka üle väljaku Kaia-Kaia-Kaia-Kaia. Ega ma varem polnud mingi tennisehuviline, aga live mängu näha, see on ikka midagi muud – ei uskunudki, et tennis nii põnev võib olla. Päevapilet maksis 29 aud ja see oli ground pass, st et suurele väljakule sellega ei saanud ning pääses vaatama ainult nõrgemaid mänge. Teist mängu läksime Avega kahekesi vaatama. Piletisabas seistes hüppas meie juurde mingi noormees, kes küsis, et kas me kahekesti. Jaatava vastuse peale seletas ta, et kui veel ühe inimese leiame, siis saaksime osta perepileti, mis maksab 18 aud nägu. No kui odavamalt saab, siis miks mitte, kuigi me kahtlesime selle plaani vettpidavuses. Ühesõnaga ta leidis veel ühe tüübi ja olime siis kõik üks suur pere – nö õed ja vennad (mis sest, et üks oli türklane, üks belglane ja kaks eestlast, väga ühte nägu vist ei näinud välja :D:D). Aga ära sa ütle, see perepilet läks meil läbi, peale piletiostmist läksime kõik sõbralikult laiali. Oleks seda juba esimesel päeval teadnud, siis olime küll üks suur Eesti pere päriselt. J

Kaks nädalat veel pingutust ja siis mul puhkus jälle tulemas – kauged külalised Eestist saabumas – nimelt tuleb mul õde sõbrannaga külla (Kaire ja Kertu). Ei jõua juba ära oodata J peatse kohtumiseni. Aga teie seal kaugel Eestis keerake küte põhja, kuuldavasti pidi teil seal päris külm olema, hmmmm...... mis see siis teeb temperatuuride vahe siinse ilmaga - ca 60 kraadi…..no polegi väga palju :D Meil siin oli paar päris palavat ilma ka vahepeal (+43 ja nii), igatahes tulid mul tol päeval päikse käes külmavärinad peale nagu saunalaval istudes.

Päikest ja olge tublid!!!

Puhkus ja uus aasta

Kuna me oleme siin tublid lapsed olnud, siis vahetult enne jõule olid päkapikud meile teleka toonud, oli ilusti elutoa põrandale maha pandud koos väikse kirjakesega, kirjutasime kirja vastu, et paluks järgmine kord külmkappi, aga järgmisel hommikul olid hoopis kaks tüdrukut elutoas. No tegelt oli nii, et jooksmas käies oli Erkki lihtsalt tänavalt teleka leidnud ja tõi siis koju. Ja ööl vastu jõululaupäeva jõudsid siia Kennethi õde koos sõbrannaga – Elina ja Barbara – kes nüüd ka siin meie juures elavad. Jõululaupäeva õhtul sai veel viimast õhtut tööl käidud ning ega me siis suurt ei tähistanudki. Õige jõuluõhtu oli meil 25-ndal, siis olid peale meie maja elanike külas veel kaks eestlast. Jõululaud oli meil nagu päris. Kui väga ikka tahta siis saab ka siinpool maakera õige verivorsti jõuluks lauale. No sellest kuidas meil need valmisid ja palju sellele aega ja energiat kulus võiks lausa raamatu kirjutada. Ühesõnaga tekkis meil plaan, et vorstid peavad lauale saama võtku mis võtab. Poest või turult oleks saanud ka mingisuguseid vorste osta (ühtesid me isegi proovisime, aga need olid küll nii jubedad, et viskasime lõpuks minema). Ühesõnaga otsustasime vorstid ise teha, no ja mis selleks siis vaja on: soolikad, veri, tangud, maitseained. Hakkasime siis otsima kust neid saada võiks. Kõige lihtsamalt läks tangudega, soolikad saime ka turult täitsa kätte, no aga veri – ega seda siin Melbournes lihtne leida pole. Mitmel inimesel kulus ikka mitu päeva selle leidmiseks. Mina suutsin lausa ära eksida ning trammidega erinevates linnosades seiklemas käia, nii et pärast oli koju jõudmisega raskusi. Nii kuum (37C) ilm oli ka ja lõpuks ma olin nii väsinud, et vorstidest oli juba kama kaks. Ega oligi juba suht lootusetu seis, sest turult olid juba kõik lihaletid läbi küsitud ning lihunikupoed ka läbi kammitud. Lõpuks õnnestus Erkkil Korea turult verega ikka tagasi tulla. Rahaliselt on iseenesest odav siin vorste teha, soolikad olid kilo hinnalt küll kallid 480 krooni kilo, aga no kolm meetrit maksis kokku 3 dollarit ja veri läks ka ainult 2.50 maksma (eesti rahas siis kokku 55). Peale vorsti oli laual veel isetehtud hapukapsas (no siinses kliimas läheb see kapsa hapendamine ruttu :D), kartul ja seapraad ka muidugi. Söök oli väga super ja vaev tasus end kuhjaga ära. Piparkooke tegime ka ise, needki olid väga head. Töö juurde viisin ka, või õigemini tegin seal ja andsin pitsapoistele küpsetada. Kõigile väga maitsesid, vaatamata sellele, et nad pitsaahjus (350 C) natuke ära kõrbesid juba 1 minutiga. Töö juures oli meil töötajate jõulupidu ka, peale jõule küll, aga käisime Belgian Beer Cafe´s. Väga mõnus ikka on kui ennast ka teenindatakse ja söögid joogid kõik tasuta. Alustuseks olid erinevad suupisted ja siis põhiroog, mille sai ise valida, ma otsustasin forelli kasuks, mis oli väga hea. Peale ametlikku osa läksime tüdrukutega veel peole. Esmaspäeval muidugi kõik kohad lahti pole, aga suurlinnas on see hea asi, et ega vahet pole, mis päev, kuhugi saab ikka peole minna.

Vorste meisterdamas

Great Ocean Road - 12 apostlit

Vana-aasta eelviimasel päeval tegime ühe väikse roadtripi ka veel, sõitsime mööda rannikuäärset teed – Gread Ocean Road – üle 250 km. Lõpppeatus oli meil 12 apostli juures, millest püsti seisavad veel 7. Aga terve see tee oli hästi ilus ja ilmaga ka vedas täiega, mõnus soe ja päikseline. Aastalõpupäevad olidki päris kuumad, nüüd on natuke jahedamaks läinud. Aastavahetusel oli muidugi see jama, et vihma sadas. No aga ega see meid ei taksitanud, uue aasta võtsime vastu rannas. Võrreldes Eestiga oli ilutulestikku vähe, sest paistis küll linna tulestik aga kuskilt eramajadest me küll ei näinud, et rakette oleks lastud, ei teagi kas põhjus oli vihmases ilmas või mis. Aastavahetus pidu lõppes Crown kasiinos. No see ei ole muidugi mitte ainult kasiino, vaid terve meeleahutuskompleks. Kasiino on üks maailma suurimaid ning kui mängusaalis kõndida, ega siis lõppu ei paista. Meie käisime mitte mängimas vaid peol, seal lausa 2 ööklubi ja muidugi lisaks loendamatu arv baare.

Nädalake veel puhkust ja siis jälle tööle, uuel aastal uue hooga :D

Edukat ja teguderohket uut aastat!