Tere Sügis :)

Hei, hei olen täitsa olemas endiselt, kuigi pole ammu endast siin märku andnud. Ning endiselt Melbournes – elukoht sama, töökoht sama – midagi pole muutunud. Kuigi jah vahepeal sai Sydney´s korra käidud. Ja üle 7 kuu sai süüa päris Eesti musta leiba ……mmmmm, vot see oli küll hea, lihtsalt võileib!!! :))) Veebruari alguses käisid Kaire ja Kertu külas, nad saabusid Sydney´sse ning selleks puhuks lendasin ise ka sinna. Kolm päeva olime seal, peatusime minu vanas elukohas Randwickus. Ilmaga alguses neil ikka absoluutselt ei vedanud, soe oli küll, aga kohutavalt niiske ja sadas. Aga noh külmast kohe +37 ja lõõskava päikse kätte tulla on ka päris šokeeriv, nii et võib-olla oli isegi hea. Kolmas päev oli juba enam-vähem – pilves, aga ei sadanud ja päikegi tuli õhtupoole välja. No aga vaatamata pilvedele õnnestus neil ikka korralik päiksepõletus saada. Sydney´s käisime pisut linna peal – monorailiga sõitmas, Tõnis tegi meile velotaksoga väikse tuuri, turul sai käidud ning randa jõudsime ka Coogee´le. Ma ei tea kas asi oli ilmas või mis, aga Sydney tundus omal ajal mulle kuidagi ägedam. Aga see selleks, neljanda päeva hommikul rentisime auto ning sõit Melbourne poole mööda rannikut algas – Grand Pacific Drive. Kahe päevaga sai läbi sõidetud pisut üle 1000 km ja saime hakkama, vaatamata sellele, et igas kohas kaartigi polnud. Ilmad läksid ka ilusaks – päike ja soe nagu Austraalias ikka olema peab ning esimesel päeval oli rand kohustuslikus päevakorras. Peatuse tegime kohas nimega Jervis Bay (täpsemalt Hyams beach), mis on kantud ka Guinessi rekordite raamatusse oma valge liiva poolest. Tõesti oli ilus – valge-valge liiv ja sini-sinine vesi ….. ja peaaegu inimtühi. Siiamaani ilusaim rand, kus ma käinud olen.

Hyams Beach

Esimese päeva õhtuks jõudsime väiksesse linna – Merimbula. Päris hilja jõudsime kohale ning vedas, et hostelisse ikka sisse saime veel. Täitsa viisakas YHA hostel oli. Järgmise päeva esimene sihtkoht oli meil vihmamets, kuhu viis käänuline kruustee – ühel pool puude ladvad ja teisal mäenõlv. Kogemus jälle omaette, vihmamets ise oli ka muidugi lahe koos oma kõigi asukatega (meil õnnestus peamiselt känguruid ja sisalikke kohata – silmast silma). Teele jäi veel palju ilusaid kohti ning väikseid linnakesi, kus kõigis peatuda ei jõudnud. Hilisõhtuks jõudsimegi Melbourne kohale, küll suhteliselt koba peale, sest kaarti meil polnud ja suurlinnas tunde järgi sõita pole just kõige lihtsam :D Aga kuidagi me sattusime tänavale, mis ma juba teadsin ning sealt edasi oli juba lihtsam. Kahest nädalast ülejäänud aja veetsime Melbourne´s, mis tagantjärgi mõeldes möödus nagu silmapilk. Eelmisel laupäeval sai nii neil kui ka minul puhkus läbi.
Kolmapäeval oli siin meie majas enamusel vaba päev, kokkasime ja õhtul tähistasime nagu kord ja kohus Eesti Vabariigi aastapäeva. Külalisi polnudki, lihtsalt oma maja rahvas (üks uus elanik meil laipäevast ka – Illimar). Täitsa uskumatu, aga kolme kuuga on siit majast läbi käinud juba üle 15 eestlase. :)
Homme algab meil sügis, aga ilmad on vahelduva eduga ikka veel soojad. Viimane aeg siit jalga lasta….Melbourne´st ma mõtlen :D Järgmine postitus juba uuest kohast ;)
Loodan, et teil hakkab ka lumi ükskord ometi sulama, päike pikemaid kaari tegema ja soojust tooma!