Randwick

Niisiis kolitud ja juba nädal siin Randwick´is elatud. Teine tera kohe ikka, nagu tsivilisatsiooni oleks tulnud. Me Avega oleme nüüd linnas tööd otsimas käinud ja loodetavasti järgmisest nädalast tööl juba – ettekandjaks ikka. Ma siin vahepeal proovisin lihvija-värvija elukutset ka, aga see karjäär jäi üsna lühikeseks :D Aga lisakopikas kulus ikka marjaks ära ja töö polnud ka iseenesest raske – tunnipalk, kiirustama ei pidanud.
Plaan oli minna sel nädalavahetusel Falls Creek´i Kangaroo Hopetile (suusamaraton), mis on siit umbes 500 km kaugusel lõuna pool. Erkki läks võistlema ja me Avega oleks kaasa elama läinud. Aga kuna sinna saamine osutus nii keeruliseks ja kalliks, et me Avega loobusime. Erkki ikka läks Melbourne´st, sealt peaaegu sama maa. Aga tegelikult ei kahetsegi, et minna ei saanud, sest ilm oli jube kehv – vihmane. Ka kohalikud räägivad, et see talv on väga soe ja õiget suusailma pole. Austraallased teavad ka ikka, mis see suusatamine on ja käivad isegi sõitmas.

Aeg läheb kohutava kiirusega, kaks kuud juba varsti siin oldud. Aastaaeg vahetub ka meil siin järgmine nädal. Nimelt hakkab 1. septembril ametlikult kevad :) Kui nüüd tööl hakkame käima siis kulgeb ilmselt veel kiiremini. Linna kolimisega hakkas uus elu jälle. Loodetavasti tekib nüüd ka rohkem uusi tuttavaid ja just nimelt kohalike (st siis mitteeestlaste hulgas), mis tähendab et saab äkki lõpuks inglise keelegi vabalt suhu.

Päikest ja ilusat kooliaasta algust!

Sünnipäev "50"

Sünnipäevade tähe all on möödunud siin viimasel ajal. Eelmine kord jäi mul kirjutamata, et käisime eelmine reedel ka siin ühel sünnipäeval. No oli reede õhtu ja naabermajast kostus kõva muss, meil oli ka juba vein lahti korgitud. Õhtu edenedes otsustasime vaatama minna, mis peoga tegemist on. Ega üle aia siin midagi näha pole, muusika oli ainult kosta. Läksime kohale, tänaval tegid kaks noort tüüpi suitsu, küsisime, et mis pidu on. Nad küsisid vastu, et kes me veel oleme. Me vastu, et naabrid oleme ja tulime vaatama mis toimub. Nad juhatasid meid lahkelt sisse ja tutvustasid meid pereisale, kes grillis vorstikesi parasjagu. Ajasime juttu, kes oleme kust tuleme jne. Ta omakorda tutvustas meid tütrele kellel oligi 20 a sünnipäev. Rahvast oli palju …40 inimest küll. Kõik olid noored ja siis vanemad, mingi tädi mehega ja vanaema. Erkki rääkis sünnipäevalapse emale, et meil oli põhimõtteliselt kaks varianti, et kas kutsume politsei, sest liiga kõva muusika on mis häirib uinumist või tuleme ise ka peole. Ta ehmus päris ära, sest mõne naabrid olid päriselt kurtnud, et liiga kõva pidu on. Ega nad siin peo pidamisel ei koonerda…. Jooke oli sees ja väljas, vali millist tahad, süüa pakuti ka, aianurgas oli üles pandud discotelk. Peatselt tutvustati meid külalistele kui oma Eesti sõpru. Hiljem pakuti jelly´t, mille kättesaamisel pitsist tuli kasutada raskemaid keeleharjutusi. Hiljem selgus veel seegi, et tegemist oli stiilipeoga must-valge (ega ma seda välja küll ei raalinud ise, sest kõik käivad siin nagunii must-hall-valgelt), no ja ma oma punase jopega paistsin vist päris hästi silma. Ühesõnaga võeti meid seal Alyce sünnipäeval väga soojalt vastu, Eestis küll naabrite peole niimoodi sisse ei sajaks.
No ja siis oli eile pidu – „Hannes ja Annika 50”. Erinevate rahvaste esindajad olid kohal, kokku 17 külalist - India, Uus-Meremaa, Austraalia, Liibanon, no ja enamus olid ikka Tartust :P Tõeline Eesti pidu – kartul, sealiha, hapukapsas ja kartulisalat, laualt ei puudunud ka Vana Tallinn muidugi. Suured tänud loomulikult Hannesele, kes valmistas suurepärase prae. Ja tänud ka Matuale, kes hoidis pidu üleval kitarri ja laulu saatel varajaste hommikutundideni. Tuttavad siin Austraalias tekkivad kohutava kiirusega, sest kaks kuud tagasi tundsin ma sellest seltskonnast ainult kahte inimesest.
Homme hakkame kolimisega tegelema, nimelt liigume Avega linnale natuke, st tähendab tegelikult päris palju linnale lähemale ja Erkki kolib üldse Melbourne´i . Üks etapp saab läbi ja peame loobuma luksusasjades millega oleme harjunud – nagu nt bassein, oma tuba, elutuba, kus saab suuremat seltskoda võõrustada, sidrunipuu oma aias jne.

Melbourne

Viimasena kirjutasingi sellest, et lähme Eesti majja. Sai käidud – algul paistis, et on rohkem selliste vanemate inimeste kohtumispaik, aga oli ikka noori ka. Kokku oli pea 100 inimest, kellest paarkümmend, ma arvan, olid meievanused. Aga ma ei saa aru, mis teema neil selle riietumisega siin on, kõik olid hallis, mustas, tumepruunis vms. Ja riided on neil siin täiesti kohutavad. Mõtlesime Avega, et võtame endale ükspäev aega ja lähme poodi neid nõmedusi proovima ja teeme pilte nendest õudsatest ürpidest ja riputame üles teile vaatamiseks ka :D Aga see selleks, noor oli Eesti majas kahte tüüpi – päris eestlased, kes on siia aasta, paari või siis rohkema eest tulnud ja siis sõja ajal põgenenud eestlaste lapselapsed. Need viimased rääkisid muidugi peamiselt inglise keeles, aga mõni oskas ka eesti keeles rääkida. Üks tüüp nimega Eric teadis isegi kuivkäimla kohta kemmerg öelda, kuna oli hiljuti Eestit külastanud. :D Täitsa tore üritus oli ja nüüdseks juba uus kohtumise aeg ka paika pandud. 22. aug on taasiseseisvumise puhul jälle kokkusaamine. Me pole veel ennast kirja pannud, aga täitsa mõeldav, et lähme ka sinna.
Selle nädala algul käisime Melbourne´s, mis on siit ca 800 km lõuna poole (st siin siis külmema ilma pool). Sõit hakkas teisip hommikul kell 6 ja kohale jõudsime isegi valges. Ma sain ka sõitmises käe valgeks, kiirteel oli hea alustuseks harjutada. Ja 300 km kohta panina ainult 3x kojamehi suunatule asemel tööle :D Üsna hea tulemus, ma arvan.
Ega me Melbourne päris õiges päevavalguses näinudki, sest kui linna peale kolama läksime oli juba pime ja kolmapäeva hommikul oli selline udu, et kõrgematel majadel ülemised korrused ei paistnudki. Õhtul oli linn muidugi iseenesest ilus, kõik tuledes ja puha. Läbi linna jookseb Yarra jõgi, nii et meenutas ses mõttes isegi kergelt Tartut, mastaabid on iseenesest mõista muidugi teised. Ja tänu Melbourne´s käigule saan ma oma loomade nimekirja taha ka kaks linnukest teha. Hostelist kesklinna poole kõndides sibas tänaval mingi loom (keset linna). Opossum oli, selline armsa näoga ja väikeste kõrvadega, saba oli ainult rotisaba moodi, mis nii armas ei tundunud. Hiljem jõe ääres oli veel üks opossum, kes meie piiramise peale lõpuks puu otsa plehku pani. Tagasi sõites Sydney poole nägin 2x kängurut….jep, päris elus ja liikuvat kängurut. Tagasitee valikuga panime me muidugi natuke puuse, ses mõttes, et oli valida kiirtee ja rannikuäärse tee vahel. Me valisime siis selle viimase, sest kiirteed mööda olime juba sõitnud. Muidu oli väga äge tee, aga jama oli selles, et hakkasime sõitma 12 ajal päeval ja kell 6 on juba kottpime, mis tähendas, et üle poole maa sõitsime pimedas ja tee oli ikka väga käänuline ja mägine. Valges oleks seal kindlasti palju vaadata olnud, aga pimedas võis kõike seda ainult ette kujutada. Aga noh, targemaks saime ikka, teinekord peab lihtsalt valges minema ja rohkem aega võtma.
Täna on plaan turule minna ja sisseoste teha. Järgmine nädal tarvis siin mõned sünnipäevad pidada :P Jaaaaa, kõik on oodatud……pidu on kolmapäeval kell 8pm ;)

Blue Mountains

Blue Mountains - sinised mäed, mis paistavad ka meie juurest. Kõrgematelt kohtadelt on näha mägesid ja sinakashalli sudu nende kohal. Sudu tuleb seal kasvavatest eukalüptidest, mis eritavad õlisid. Esmaspäeval läksime siis sinna ise kohale, et oma silmaga järgi kaeda. See oli ka esimene kord kui me kuhugi linnast väljapoole saime ja nägime seda päris Austraaliat. Algul plaanisime mööda kiirteed minna, aga selgus, et meil pole autos atribuuti, mis fikseerib kiirtee kontrollpunktides läbisõitu, (selle alusel maksad hiljem teemaksu) ja sularahas enamus kohtades maksta ei saa, siis tegime ümberarvestuse ja läksime nö külavaheteed mööda (millel oli muidugi ka kaks sõidurada mõlemas suunas :D). Vaade avanes kaugele, oli mägine ja kaugel, kaugel paistsid ka sinised mäed. Mida linnast kaugemale, seda mägisemaks läks, kõrgus mägedes oli veits üle 1000 m merepinnast. Kui linnas olime ainult pardi märke näinud siis nüüd olid väljas ka känguru ja vombati hoiatusmärgid. Nägime ka kahte känguru laipa tee ääres. Lehmi oli ka päris mitmel pool tee ääres karjamaadel näha. Ja Pille-Riin oli just jõudnud Erkkile öelda et ole siin ettevaatlik, et siin võivad lehmad ka üle tee kõndida, kui ta küsis et mis see must kuju seal tee servas on. Lehm muidugi - oli tagumikuga tee peal ja ise sõi veel rahulikult. No selle peale oli meil muidugi nalja palju. Ja lõpuks jõudsimegi kohale, meie sihtkoht oli Katoomba, selline väike armas linn madalate majadega. Ilm oli ilus päiksepaisteline, kuid ikka tunduvalt külmem ja tuulisem kui linnas. Jälle kulusid ära müts ja kindad.

Käisime vaateplatvormil, mis oli kaljuserval ja Three sisters´i juures (kolm nö tornmäge üksteise kõrval). Natuke kõndisime ka mööda kaljujärsakut alla. Põhimõtteliselt oli seal kaljusein ja selle ääres oli kitsas trepp (looduslikust kivist ja kohati nii kitsas, et mööda ei mahtunud), mida mööda sai alla orgu minna. Päris alla me ei läinud, need kes üles tulid ei näinud just kõige reipamad välja ja üks tüdruk oli jala välja väänanud ning peale seda kadus meil isu edasi allapoole minna. Peale seda sõitsime veel edasi Lyell´i järve äärde, kus Erkki läks kalale ja me naistega chillisime ja tundsime niisama olemisest rõõmu. Väga lahe päev oli ja loodus oli muidugi muljetavaldav.

Three Sisters vasakus servas

Esiplaanil üks kolmest õest

Ülejäänud nädal on kulgenud tavalises elurütmis ja miskit erilist pole juhtun´d. Täna õhtul Eesti majja õhtusöögile, mis juttude järgi pidi olema küll peamiselt penskarite kokkutulek, aga eks näis. :D

4 nädalat täis

Jep ongi kuu või st 4 nädalat möödas meie saabumisest. Uskumatu kui kiiresti on läinud ikka. Oleme nüüd siin autoga ka ringi liikunud ja linn paistab hoopis teistsugune ja elukvaliteet teine. Bussiga minnes sõidad kindlat trajektoori mööda ja seda rada on juba küll nähtud ja kesklinnas oleme ka käinud. Reedel läksime üldse teiselt poolt linna ja käisime kesklinnast väljaspool ka, Sydney äärelinnades e suburbides. Need on kesklinnast ikka väga erinevad, enamasti sellised madalad majad (2 korrust) nagu USA filmist. Newtown oli esimene koht, kus käisime, no andke andeks aga see oli küll tõsine pommiauk. Käisime seal ringi ka natuke, ükski koht ei näinud välja selline, et oleks valmis sinna tööle minema. 1o min oli selge, et liigume edasi. Teine suburb oli natuke viisakam ja vaatega ookeanile. Lõpuks jõudsime ookeani äärde ka välja Bondi Beachile. Lained olid Eesti mõistes suured, aga ma arvan et kohalikud ei nimetaks neid üldse laineteks veel. Sain sinna ühte restosse samaks õhtuks proovipäevale ka. Läheb ikka meelest ära, et me elame suurlinnas. Vaja oli musti pükse ja kingi, mida mul muidugi kaasas polnud. Mõtlesime, et auto olemas, mis see siis on käime kodus ära. Kell 2 hakkasime kodu poole liikuma ja kella 6ks oli mul vaja tööl olla. Jõudsime napilt, aga kui oleks kuhugi ummikusse jäänud, siis ei oleks nii hästi läinud ilmselt. Resto kus käisin oli otse ookeani kaldal. Kuna siin on ikkagi talv ja rannas rahvast ei ole, siis oli väga vaikne õhtu. Meie lähedal Castel Hilli restos käib ikka palju vilkam elu. Eile õhtul olin seal tööl ning ühtegi vaba hetke küll polnud. Nüüd igati koolitatud ka alkot pakkuvas kohas töötamiseks – RSA koolitus sai meil kõigil teisipäeval edukalt läbitud. Päris karmid seadused siin ikka, võib kuni 1100 AUD trahvi saada, kui juua täis kliendile veel alkot müüd. Oli veel teisigi veidraid asju, nt kui klient baarist välja visatakse (sest ta liiga purjus) ja ta järgmise 24 h jooksul sinna tagasi tuleb, siis selle eest võidakse talle trahvi teha. No nii ütleb seadus vähemalt, iseasi muidugi kui karmilt neid täidetakse, seda ei oska veel kommenteerida täpselt :P

Homme on varajane äratus, lähme Blue Mountain´sse tripile. Sinna on 2 h autosõitu, plaan on 8 liikuma hakata, mis on meie jaoks väga vara :D Ja reedel ka meil üritus plaanis juba – Eesti majas õhtusöök ja kokkusaamine kohalike eestlastega.

Järgmise kirjamiseni siis ;)