Pühapäeva õhtu, kell saab 7. Istun Darwini kesklinna lukskorteri hiiglaslikul rõdul, joon kohvi ja vaatan merre loojuvat päikest – ilus on. Aga sellist hetke mul väga tihti ette ei tule, sest käin suhteliselt 8 päeva nädalas tööl, õhtul on ka alati mingid üritused või tegemised ja aega lihtsalt niisama olla on vähe. Sellest tulenevalt pidite seda postitust ka niikaua ootama.
Juhuuu...tüdrkud reas - Ave, Sanna, ma, Helina ja Marii
Tööl käin ikka endiselt hotellis koristamas ning laupäeviti hobuste võiduajamisel. Töö koha pealt on mul üks põnev asi rääkida. Oli üks tavaline hommik, läksin jälle tööle. Sel päeval (nagu peaaegu iga päev) olin hotelli 5-ndal korrusel, kus on kõige kallimad toad (mille üle mul väga hea meel on, sest neid tubasid on kõige lihtsam koristada, sest seal käivad inimesed, kes ei keera tuba pea peale ja ei aja neid üldiselt sassi). Igal hommikul saan paberi, kus on kirjas milliseid tubasid peab koristama ja kuidas (et kas tulevad uued inimesed või mitte). No ja ühe toa taha oli pandud märge VIP ja punasega ring ümber tõmmatud ja ülemus ütles, et selle toa peab kohe väga puhtaks tegema, et see olla väga tähtis külaline ja ära pane väga tähele kui koridoris palju turvasid ja muid inimesi ringi sebib. No jah mis siis ikka, puhtaks siis puhtaks, aga huvi pärast ikka küsisin, et kes see siis on nii tähtis, ise mõtlesin, et noh nagunii ei tunne. Aga teadsin ikka küll, Austraalia peaminister – Julia Gillard. Eks ma siis ikka küürisin topelt ja panin valgemad linad ja rätikud. Õnnestus teda vilksamisi näha ka, aga juttu ajada mitte. Vaevalt küll, et rohkem mõnele peaministrile tuba tuleb teha, kui ma just eluks ajaks koristajaks ei jää, mis mul muidugi plaanis ei ole.
Juuni lõpus tuli Ave ka Darwinisse, sest tal sai seal pakaselisest Melburnest ja pidevast külmetamisest totaalselt siiber. Good on you!, kaua sa ikka kannatad. Nüüd on Erkki üksi külmal maal, aga tal ka plaan sooja varsti puhkama tulla. Pea veel vastu natuke – Ootame!
Paar nädalat tagasi kolisime oma vanast elukohast välja ning nüüd oleme Avega kolme magamistoaga korteris, millest üürime ühte tuba. Kahes teises elavad Rootsi tüdrukud ja Iiri poiss. Korter on muidugi suur ja väga äge, uue mööbli ja tehnikaga ning pole üldse kohane ühele backpackerile. Aga no me ei kurda, oma tuba, dušš ja wc, suur köök-elutuba, hiiglaslikud rõdud, kena vaade. Koduloomadeks on krokodill ja kilpkonn, kes elavad akvaariumis. Tegelikult juhtuski just täna selline lugu, et krokodill hüppas akvaariumist välja ja nüüd on kuskil korteri peal kadunud, loodetavasti tuleb ta ikka varsti välja. Väike armas kroko, oma poole meetri jagu pikk, hoidsin teda ühe korra käes ka. Mind õnneks ei hammustanud, aga poistel on ikka näpust kinni hakanud ja hambad pidid päris teravad olema.
Termiidipesad on siin hiiglaslikud
Üleelmine nädalavahetus käisime Litchfieldi rahvuspargis, mis siit paarsada km lõuna poole. Viis tüdrukut ja üks poiss, vanas korteris elasimegi selle seltskonnaga viimase nädala kõik koos. Rentisime neljaveolise jeebi, aga kahjuks suuremat autot polnud ning siis pidime ennast neljakesti tagaistmele ilusti ära. Muidu polnudki ullu, aga paar korda oli politsei tee ääres, no siis oli korraks paras paanikaosakond, me Avega viskasime vaheldumisi sekundi murdosaga ennast põrandale pikali, kõigil oli sellest muidugi nalja kui palju, kiiruga visati kõik ettejuhtuvad asjad peale. Kinni ei peetud ja kõik läks hästi. Sander oli kaine rool ja tüdrukud keerasid juba hommikul maja ees esimesel siidril korgi maha. Väga chill oli, lihtsalt lahe - käisime erinevate koskede juures, tegime paar väikest matka ja grillisime.
Litchfieldis, käisime seal kose all ujumas ka.
Ja nii ongi käib töö ja vile koos, mis sest et töö võtab viimasel ajal suurema osa, aga eks siis saab hiljem jälle vilet lüüa rohkem.
Aasta sai ju 5. juulil täis……niiiiiiii ruttu ja teine juba tiksub, aga kahetsenud pole küll kordagi, et siia tulin.
Nautige suve ja Päikest!
