Jõuluootus

Teisipäeva hommik, teised veel magavad siin, aga ma kuidagi varajane täna. Lõpuks ometi on käes aeg, kus on natuke aega niisama ka olla. Eelmise nädalaga sai meil Avega kool läbi. Reedel oli lõpupidu ka, ma ei saanud kahjuks osa võtta pidin tööle minema. Ave oli tunnikese, siis tuli ka tööle. Ta töötab ka nüüd samas restos kus minagi. Aga eile toimus ühe Itaalia tüübi juures, kes oli meie kursakas, barbeque pidu. Tuli välja, et ta elab siinsamas meie naabruskonnas, paar tänavat edasi. Mul oli hea lähedal minna, teised pidid trammidega seiklema ja nii mõnigi eksis ära. Viimasel tunnil ta kutsus kõiki, aga kohal oli vast 15 inimest. Ega koolis polnud aega niisama lobiseda ja nii huvitav on rääkida ikka erinevate rahvustega. Kultuurid ja kombed on nii erinevad ning rahvuseid oli igasuguseid (Austraalia, Hispaania, Iisrael, Iraak, Itaalia, Eesti, Korea, Prantsusmaa, Taiwan, Tšiili). Korea poiss tundis muret ikka, et kas Ave abikaasa on kalalt tagasi jõudnud. Nimelt oli Erkki eelmine nädalavahetus kalal (reede läks ja pühap tuli tagasi) ja see tundus talle väga imelik, et mees niimoodi üksi ilma naiseta läheb kuhugi. Ütles, et nemad seal Koreas arvavad, et lääne mehed on kästi hoolivad. Ja nemad tahavad ka nüüd hakata ning noorem põlvkond ongi juba muutunud. Rääkis, et kui tema laps oli, siis ei olnud mõeldavgi, et mees lükkab nt tänaval lapsekäru, nüüd nooremad isad juba teevad seda. Restoranis töötab meil üks Kolumbia ja üks Brasiilia tüdruk, no ja siis veel Inglismaalt ka kaks tükki, aga need ei tundu üldse huvitavad :D Oma english-english inglise keelt räägivad ainult, millest on vahest raskem aru saada kui pilukate aktsiendist. No aga ma olen nüüd päris palju pilukatega suhelnud ka kooli kaudu ja nüüd juba harjunud selle aktsiendiga. Eelmises majas elasid ka meil inglased ja šotlased, no kui need omavahel rääkisid, siis me omavahel ikka arutasime, et ei tea mis keeles nad küll räägivad, aga oli ikka inglise keel, ise ei saanud ainult aru midagi.

Majast ka natuke, kus elame, oleme nüüd siin toimetanud juba nädalakese. Päris äge maja on, nagu maal vanaema juures oleks. Kõik asjad on aastast `70 või `80. Ja igasuguseid huvitavaid asju on siin, tööstuslik õmblusmasin, hakklihamasin; pesumasin ja tolmuimeja on tõeliselt klikikad (aga töötavad!) ning pesupulber on ka aastakümnetetagune nagu ka baarkapis joogid :D Tagahoovis on paar puuviljapuud ka, aga viljad pole veel küpsed. Üks on mingi nektariini moodi ja teine meile tundmatu roheliste viljadega puu, aga vist söödav. Peale nende veel sidrunipuu ja viinamari.

Täna ongi plaan randa minna, polegi veel siia oma koduranda jõudnud, kogu aeg on niiiiii kiire olnud. Ja peale randa tööle. Restoranis on ka iga õhtu suhteliselt kiire, jõulueelne aeg, kõik käivad usinasti väljas. Ja jõulud ongi käes juba vähem kui kahe nädala pärast….misasja peaaegu nädala pärast juba, täitsa uskumatu!!!!! Peaks ka piparkooke tegema, lööb äkki mingit jõuluhõngu tuppa ;)

Ilusat valget jõuluootust teile!

Kolimise lainel

Ega teil kellegil pole küll õrna aimugi kui palju rõõmu võib tunda ühest väiksest riidekapist. Eelmisest postituses on kaks nädalat möödas ning vahepeal on nii mõndagi juhtunud. Nimelt kolisime eelmine teisipäev sealt majast välja kus elasime. Olukord seal muutus väljakannatamatuks. Algul oli küll kõik ilus, kena ja rahulik, aga viimasel ajal peale meie seal keegi ei koristanud ja köök ja elutuba nägid kohutavad välja. Peale selle taheti minu tuppa veel kolm prantsuse tüüpi elama panna, ilma et minuga keegi oleks seda arutanud. No see saigi lõpuks otsustavaks, saime õnneks kõik oma tagatisraha tagasi, muidu oli kokkulepe, et peab 4 nädalat ette ütlema kui välja kolid. Me ütlesime esmaspäeva õhtul, et teisip hommikul kolime välja ja jutul lõpp. Vahepealse aja veetsime hostelis, kus tuli hakkama saada põhimõtteliselt null ruumiga – kõik asjad kohvris voodi all. No vot sellest tulenevalt ma siin nüüd tunnengi kapist rõõmu, sest täna kolisime ühte teise majja. No õigemini ma üksi kolisin praegu koos kõikide asjadega, sest Erkki tööl ja Ave koolis. Ega nad pole seda maja näinudki, andsin mõlemale aadressid, kuhu õhtul tulla :D Maja asub rannast paari minuti kaugusel ja tööle on ka mul samapalju maad. Nii et tõotab tulla üsna meeldiv elu siin, päeval rannas ja õhtuks tööle, kõik käe-jala juures ;) Kolme magamistoaga maja + elutuba, köök ja backyard (tagahoov siis). Hakkame siin elama neljakesi, lisaks meile veel üks Eesti poiss Kenneth. Kõigil oma tuba. Eelmise majaga on see selles mõttes sarnane, et samas stiilis ja samast ajastust, siin ka kõrged laed, mis on väga lahe, sest toad on iseenesest väiksed, aga see annab ruumi kuidagi juurde.

Tööalaselt on kõik ikka endine, mingeid muutusi pole. Aga üks asi, mis meelde tuli, mis teile ilmselt huvitav tundub, ma olen ise juba ära harjunud. Nimelt see, et restorani võib oma veiniga tulla. Osades kohtades võetakse korkimistasu, aga seal kus mina töötan, on oma joogiga tulemine täitsa tasuta. Kasutatakse küll seda võimalust, aga enamus ostab ikka meie käest joogi, ju nad ei viitsi siis kaasa vedada. Odavam vein maksab 20 aud pudel, mis pole iseenesest kallis siin nende jaoks.

Niih, aga torman nüüd tööle ja püüan ikka kirjutada kui miskit huvitavat toimub.

Tervisi kõigile ja olge tublid!

Suve ootuses

Hei hei teile kõigile! On pühapäeva õhtu ja jõudsin just töölt. Viimasel ajal näevad päevad nädala sees välja sellised, et kella 2ks kooli, kaks tundi õppimist, siis kiire lõuna (tavaliselt ülikooli raamatukogu ees, seal on muruplats, mis on päeval paksult rahvast täis, kes sööb lõunat, kes istub niisama) ja siis 5ks tööle. Paar päeva tagasi avastasin, et mul on kingataldade sisse augud kulunud. Täitsa lõpp, ma pole kunagi suutnud kingi niimoodi läbi kanda, et talla sisse augud tuleks. Aga õnneks on peale rutiinse koolis- ja töölkäimisele ka vahepeal midagi muud. Eelmiseks nädalavahetuseks rentisime auto ning laupäeval ja pühapäeval tegime kaks väljasõitu linnast. Laupäeval käisime Philip Islandil, mis asub linnast lõuna pool, umbes 1,5 h autoga. No me tegime vahepeal peatusi ka, siis läks muidugi kauem. Saar asub mandrile lähedal ning sinna saab silla kaudu. Kõik on üles ehitatud turistidele. See saar on kuulus pingviinide paraadi poolest, igal aastal käib seal ca 3,5 milj turisti. Igal õhtul tulevad pingviinid seal randa. Need on maailma väikseimad pingviinid, suurust ainult ca 30 cm. Too õhtu tulid pingviinid poole 9 ajal. Lahe oli vaadata kuidas nad seal koos kõik tuterdasid gruppide kaupa. Jama oli muidugi see, et ilm oli kehva ja sadas. No ja meil oli vähe riideid ka kaasa, sest just eelmine päev oli sooja +38 ja siis vast kuskil 20 ringis. Turistidele on vaateplatvormid, kust saab jälgida, kuidas pingviinid veest välja tulevad. Hiljem sai neid ikka päris lähedalt näha, põhim käeulatuses. Pilet sellele atraktsioonile maksis 20 aud. Pildistamine oli kahjuks keelatud, oli juba hämar ja kui kõik oleks seal oma välkudega sähvima hakanud, siis oleks vist kõik pingviinid šokis. Kui oleks ilus ilm ka olnud, siis oleks küll väga super olnud, aga noh pingviinide paraad on nüüd nähtud (ka austraalia moodi :D). Päeval käisime veel motoringrajal, mis asub ka sellel saarel. Seal oli parasjagu võistluspäev, me ei hakkand piletit ostma, et sisse minna, aga aia tagant natuke vaatasime. Päris ägedalt kihutasid. Selle asemel läksime hoopis ise kartidega sõitma. Kardirada asus sealsamas kõrval ning on täpne koopia päris ringrajast. Võtsime 10 min (maksis 28 aud), lõpuks tuli ikka päris hasart sisse ja oleks tahtnud veelgi kimada. :D Pühapäeval tegime teise tripi loode suunas, umbes sama kaugele. Käisime linnas nimega Ballarat, see on kuulus kulla-linn. Nimelt leiti seal 1850-ndatel kulda ning nüüdseks on üks linnaosa (Sovereign Hill) vanas ajas tagasi. Kõik on nii nagu oli 1850-ndatel – majad, inimesed, tänavad, hobused ja puha. Tegemist on nö vabaõhumuuseumiga (ca 25 ha), pilet maksis 40 aud. Majades sai igal pool sees käia, põnevamad kohad olid bowlingusaal, päevane vahtkonnavahetus ning muidugi kulla pesemine, mida sai täitsa ise teha. Leidsime kulda ka! Ilmaga meil taaskord ei vedanud, vahetevahel sadas ning terve päeva oli pilves. No ja nüüd sel nädalal sai ära käidud ühes kõrgeimas hoones siin linnas (55 korrust) ja pilvepiirilt linna imetletud. Seekord käisin valgel ajal, vaade oli kaugele ning kõik tundus seal ülevalt pisike. Üle pika aja sai saunas ka käidud. Nimelt on meil siin maja lähedal välibassein(ujula), kus on ka väike spa. No Eesti spa-dega ei olnud siin muidugi midagi võrrelda, kõik oli väga prosta ja lihtne, aga noh kehval ajal ajab asja ära. Oli isegi kaks sauna, aurusaun ja kuiv saun, leili viskamine oli kahjuks keelatud L, muidu oleks kütnud nii et vähe pole.

Järgmine tähtis sündmus on meil siin suve algus – 1.detsember J Aga teile ilusat advendiaega ning loodetavasti tuleb lumi ka ikka maha.

Elukoht Windsor´is ja töö Don Dino´s

+31 kraadi väljas ja külmetus.... jep, haigeks on võimalik ka sellise ilmaga jääda. Tegelt on mul üsna tihti hommikuti kurk valus - õhtul on palav, lähen ilma tekita magama, aken lahti, vastu hommikut läheb jahedamaks ja hommikuks ongi kurk valus ja nina kinni. Nina jääb muidugi rannas ka vahest kinni, liigsest palavusest vist ma arvan. Aga üleeile sain kuskil trammis või poes külma (konditsioneerid on päris külma peale pandud) ja nüüd täitsa haige tunne kohe. Pean veel küüslauku sööma ja teed Jäägermeistriga, see ikka aitab :D

Nii, aga mis siis vahepeal toimunud on. Alates eelmisest kolmapäevast käin tööl, 11 päeva järjest tööl – rekord. Täna ongi lõpuks vaba päev. Töötan itaalia restoranis – Don Dino´s, mis on ranna lähedal. Avatud on ainult õhtul, nii et tööpäev algab mul kell 5 ja lõpetame poole 11-12 ajal (nädalavahetusel hiljem, nädala sees varem). See koht on tunduvalt väiksem võrreldes restoga, kus Sydney´s töötasin. Põhiklientuuri moodustavad ümbruskonna kohalikud elanikud ja omanik tunneb vähemalt 80% klientidest. Mulle on ka selle ajaga päris paljud juba tuttavaks saanud. Üleeile oli restos üks tore vanapaar, kes eelmine suvi olid Eestis käinud ja isegi Tartus, teadsid suudlevaid tudengeid raekoja platsis ja Wilde´de kuju. Lahe on selliste klientidega jutustada. Päris paljud ikka küsivad kust ma pärit olen ja on igasuguseid, osad ei tea Estonia´st midagi… päris paljud teavad aga Eestit Eurovisiooni järgi ning ka seda, et olime kunagi Venemaa osa.

Elukohta oleme ka vahepeal vahetanud, esmaspäeval kolisime ja nüüd elame Windsor´i linnaosas, mis asub umbestäpselt kesklinna ja ranna vahepeal. Rendime majast kahte magamistuba, kokku siin neid 6 ja majas elab 14 inimest. Kõik noored inimesed, kes on parasjagu maailma avastamas, üks kohalik austraallane, ülejäänud on Euroopast (Inglismaa, Šotimaa, Prantsusmaa, Saksa, Eesti on esindatud). Siis on ikka lahedam (ruumi poolest just) kui hostelis ja inimesed on ka üldiselt toredad.

Järgmine nädal tõotab päris kiire tulla, Pille-Riin tuleb meile täna külla ja jääb peaaegu 2ks nädalaks, siis tahaks siin Melbourne´s ja ümbruses natuke ringi vaadata. Alates esmaspäevast hakkame Avega inglise keele kursustel käima, kestavad neli nädalat ja iga päev 2 h. Üks ülikool siin korraldab tasuta, mõtlesime et peab ikka ära kasutama ja oma grammatilisi oskusi lihvima. Lisaks sellele peab veel tööle ka jõudma.

Aga eile näiteks toimus kesklinnas jõuluparaad, ma ise kahjuks ei jõudnud sinna, aga jah novembri keskel toimub jõuluparaad. :D Linna kuusk on ka juba oktoobri lõpust üleval ning jõulukaubad poodides samuti ammu müügil. No mingit jõulutunnet küll endal pole ja vist ei hakkaga tulema. Päike sirab taevas ja käid rannas, no sellega ei käi ju jõulud mitte kuidagi kokku!

Kui veel nimedest rääkida, siis vahepeal olen suutnud muretseda endale kaks uut nime :D Ühed poola kutid hakkasid mind carrot girl ´ks kutsuma (tulenevalt mu punakas-oranžist peast ja oranžist kampsunist), mis mulle nüüd külge ongi jäänud ning kokale töö juures on Annika liiga keeruline, selle asemel jääb tal hästi meelde Heineken [haineken], tegemist on õllesõbraga….arusaadav. :D Kusjuures ta pole esimene, kes mulle Heineken on öelnud.

Pean kõiki lugejaid siinkohal noomima, ühtegi kommentaari pole viimasel ajal, selline tunne nagu keegi ei loegi ja endale siin kirjutaks. Kirjutage ka ikka midagi :) Aga tervitused ja pidage seal hallis ja sombuses ilmas ikka vastu, päike on kuskil olemas ;)

Muljeid Melbourne´st

Ma vaatan, et olen viimasel ajal päris palju kirjutanud siia. No ega kui tööl hakkan käima, siis ei viitsi nagunii nii palju kribada. Töö kohta niipalju, et kolmapäeval käisin ühes kohas proovikal ja nüüd esmaspäeval ja teisipäeval lähen ka veel kahte kohta. Eks siis näis kuhu tööle saan/lähen.

Elukohtade osas on meil küll täielik allkäigutrepp olnud, alustasime majast ja nüüd elame hostelis, vahepeal veel korteris kah. Sydney´s korterisse kolides tundus see väike ja kitsas. Nüüd mõtlen küll, et täielik lux värk ikka. Hostelis oled 4-kesti toas ja kogu elu on põhimõtteliselt kohvris voodi all. Praeguses hostelis on üks imepisike kapp, kuhu mingeid riideid ja asju ei mahuta. No passi ja läpaka saab sinna luku taha panna. :D Eelmises hostelis oli kapp suurem ja toas ruumi ka rohkem. Ja internet jebib ka siin täiega, nii aeglane ja siis katkeb ära koguaeg, nii närvi ajab. Erkki vormistas just väga hästi….. seda internetti oota nagu issanda õnnistust. :D Hostel, kus praegu elame, asub täitsa kesklinnas ja päris suure liiklusega tänava ääres. Elu käib siin 24 h ja naljakas on see, et peamiselt on kuulda kuidas trammid kolisedes ja krigisedes mööda sõidavad ja siis vahest sõidab mõni hobusekaarik ka mööda ning kostab kapjade klõbinat. Hobused näeb ikka iga päev linna peal, neile on tänava ääres isegi joogikünad. Linnapildis on Sydney´st erinev veel see, et isegi kesklinnas on kitsad tänavad, mis kohati on hästi räpased ja täielikud urkad, kuhu isegi päise päeva ajal ei taha minna. Sydney´s küll selliseid polnud. Melbourne asub samuti ookeani ääres (täpsemalt - Port Phillip Bay - lahe ümber) ja kesklinnast jookseb läbi Yarra jõgi, mille üks kallas on tihedalt täis restorane, baare ja kohvikuid (ühte neist lähengi proovipäevale ning Ave käib ka ühes neist tööl). Teisel kaldal on üks linna põhiline raudteejaam Flinder Station. Kesklinn on jõe ümber ning ookeani äärde randa on ca 5 km ning sinna saab trammiga (u pool tundi). Põhiline ühistransport kesklinnas ja selle ümbruses käibki trammiga. Melbourne´s on maailma suurim trammivõrgustik, kokku 245 km ja üle 1800 peatuse. Seoses selle trammiliiklusega on siin liikluses veel üks huvitav asi. Kui on nt kaks sõidurada, siis parempööret tehakse vasakust reast! Nimetavad seda siin Hook Turn, ma ei ole sellest poindist veel päris hästi aru saanud, aga trammiliiklusega on see seotud. Vist on nii, et siis ei jää need pööramist ootavad autod trammidele ette.

Eile oli hästi palav ilm siin (üle 30 kraadi) siis käisime St Kilda rannas. Hästi pikk ja kitsas rannariba on siin ning vesi läheb aeglaselt sügavaks ja suuri laineid pole, nagu Pärnus.

Üks asi millest mul on mitu korda meelest läinud kirjutada, nimelt ei olnud see mitte väga ammu kui mul tekkis küsimus, et kuidas see üldse juhtus, et me siia Austraaliasse tulime. Ega ma ise päris täpselt mäletagi :D tegelt ka. Avel oli oma versioon ja Erkkil oma. Tuli välja , et Pille-Riin on ka osaliselt „süüdi“ selles. Nimelt oli tal msn-s nime taga Austraalia, no ja siis Erkki oli küsinud, et mis värk on ja sealt ka mõte ise tulla. Ave mäletas, et peale seda kui Alaskale minek ära jäi, pidime valima uue sihtkoha….mingitel põhjustel (eesotsas kerge viisa saamise võimaluse ning soodsa ilmaga) osutus selleks Austraalia. Ja kõikide asjade kokkulangemisel me igatahes nii kaugele jõudsime. Ega meist üksinda poleks tulijaid olnud ja palju aitas kaasa ka see, et keegi tuttav on juba ees. Aga siin me nüüd oleme ja kahetsenud pole küll kordagi. J

Yarra jõe ääres

Uulits Melbourne kesklinna lähedal

Tere Melbourne

No nüüd hakkab see Melbourne elu juba natuke pilti ette võtma. Kohale jõudes oli tõesti soe, 28 kraadi, aga pilves, kuid kui bussiga kesklinna jõudsin oli juba täitsa jahedaks läinud ning tuuline. Siin see ilm ongi nii muutlik, kui päike paistab siis soe ja kui tuuline või ilma päikseta siis jahe. Aga homseks lubab küll sooja (24^oC) ja päikselist, nii et plaan randa minna.

Melbourne on Sydney´st päris palju erinev. See on kuidagi rohkem Euroopalikum, inimesed on ka pisut kinnisemad. Siin ei ole niiiii easy going kui oli Sydney´s, aga samas ikkagi kui võrrelda Eestiga või noh seda ei saagi tegelt võrrelda. :D Ja trammid on siin ju igal pool. Nendest ei saa ma üldse aru, sõidavad keset teed ja aru ei saa kummale poole ja kui maha tuled või peale lähed, siis oled keset sõiduteed, vaata´t auto alla ei jää. Ma pole ju Tallinnas elanud, pole harjun´d selliste asjadega. Aga see on hea, et ümber kesklinna kvartali sõidab tasuta turistitramm – City Circle. See on küll turistidele mõeldud, aga kohalikud sõidavad ka sellega kui siin kesklinnas vaja kuhugi liikuda. Hea ikka kui vahel midagi tasuta saab. Ma ostsin muidu 10x pileti, see maksis 29 aud. Sydney´s maksis 10x bussikaart 25 aud, nii et siin transport isegi natuke kallim. Muidu on hinnad nii ja naa, mõned asjad odavamad, mõned kallimad.

Elame pragu kesklinnas hostelis, neljases toas. Eile kolis meie tuppa (peale meie ehk minu, Ave ja Erkki) üks itaalia tüüp, enne seda on siin minu oleku ajal kolm erinevat inimest elanud, kellest kahte ma õieti ei näinudki, käisid siin magamas ainult ja midagi ei rääkinud. See itaallane Marco on küll jutukas, tal inglise keel kehvem kui meil ja vahest viskab ikka itaalia keelt ka sekka, aga kõik jutud saab räägitud. Hosteliga on siin see jama, et sellest nädalavahetusest kuni järgmise kolmapäevani on meie hostelis kahekordsed hinnad, kuna teisipäeval toimub Melbourne Cup – see on siin aasta tähtsaim hobuste võiduajamine ning Melbourne´s on isegi vaba päev selle puhul. Ja seoses sellega tuleb Melbourne palju rahvast ja siis muidugi hostelitel hea võimalus raha koorida. Päris paljud hostelid tõstavad selleks ajaks hindu või on üldse kõik kohad välja müüdud, aga meil õnnestus saada normaalse hinnaga ühte teise hostelisse kohad. Muidu on see väga normaalne koht, suhteliselt värske remont, väike jõusaal ja kino ning lounge (raamatukogu-puhkeruum). Reedel käisid siin mingid kaameramehed ringi ning kui me Avega köögis olime, siis kukkusid kohe meid ka filmima, enne muidugi küsisid luba ka. Me siis uurisime, et mis värk on, mis te siin filmite? Tegid hosteli kodulehe jaoks reklaamklippi. Kutsusid meid õhtuks katusele, et seal pidu ning filmimine ka veel. Majal on 5 korrust ja katusel on mõned lauad ning grillid, sealt avaneb linnale päris ilus vaade. Enne kui me sinna katusele jõudsime, toimus veel terve rida võtteid erinevates tubades ja kinos, kus me Avega ka osalised. Katusele oli päris palju rahvast kutsutud, aga põhim olime me Avega ainukesed. Hosteli omanik oli ise ka kohal ning tema kuludega muretseti mõned kastid õlut ning pidu võis alata :D

Ega ma siin midagi erilist pole veel jõudnud ette võtta, natuke olen kesklinnas ringi vaadanud ning paaris linnaosas siin meie hosteli kõrval, St Kilda rannapoole ka. Restoranides ja kohvikutes olen CV-sid jaganud ning tööd otsinud, siiamaani pole veel miskit näkanud. Mõnes kohas on kuulutus üleval olnud, et otsitakse töötajaid, aga päris paljudes öeldakse, et õige hooaeg pole veel pihta hakanud, et tule paari nädala pärast.

Vot selline elu siin Melbourne´s…..Päiksekiiri teilegi sinna teisele poole maakera ;)

Hüvasti Sydney :(

Sydney lennujaamas, lennuk Melbourne väljub natuke vähem kui tunni pärast. Ootusärevus on, aga samas kurbus L …… nii kahju on Sydney´st lahkuda ning teadmine või õigemini mitteteadmine kas siia veel kunagi satun ei tee asja helgemaks. Lennujaama tulin kodust bussiga, mis sõitis 50 min, kuid tunduvalt soodsam kui takso või rongiga, pilet ainult 5.70. Kesklinnast rongiga oleks pilet olnud 15.60 aud ja taksoga ca 40 taala.

Täpselt 2 nädalat tagasi läks Ave Melbourne, just nimelt täpselt, sest lähen põhim sama lennuga ja väljumine on ka samal ajal – 3.15 pm kohaliku aja järgi. Taaskord on aeg linnutiivul lennanud. Olen vahepeal muidugi tööl käinud ja püüdnud Sydney´st veel viimast võtta. Käisin nö oma jalaga ära ka Harbour Bridge´l. Bussi, auto ja rongiga on sealt üle käidud küll ja küll, aga jalgsi pole sinna asja olnud. Ega see kohe eraldi ettevõtmine ja see oli vist eelmine pühapäev kui seal kõndimas käisime koos Tõnisega. Oli muidugi ka võimalik kallist raha maksta ja päris sinna kõrgele minna, aga piirdusime niisama kõnniteel käimisega. Ega suhteliselt vangla tunne oli seal, traataiast piire oli kõrge ja ulatus kaares üle pea, keskel oli väike ava. Kaamerad olid ka igal sammul ning sel poolel, kus kõndisin oli kolm turvameest. No turvalisus ennekõike. Peale sillal käimist läksime keha kinnitama Oxford streedi´l asuvasse First Time kohvikusse, mis on eestlaste oma. Võtsin kanaburgeri, mis oli koos friikate ja rohke salatiga, väga maitsev oli. Seal oli müügil ka kartulisalat )Estonian national potato salad), selle peale tuli enal ka kartulisalati isu ja ükspäev siin tegime kodus ise. Väga hea, ega ma peale enda sünnipäeva pole rohkem kartulisalatit saanudki. Pole siiamaani milllestki väga puudust tundnud, borši supist küll unistasin, aga selle tegemist pole ette võtnud veel.

Harbour Bridge´l

Reedel käisin Maroubra rannas, see on meist lõunapool, bussiga 20 min sõita. Hommikul poole 9 ajal kuulsin kuidas Heleen ja Mariann (korterikaaslased mul) rääkisid, et ühtegi pilve taevas pole ning vaatamata selle et olin alles pool 4 magama läinud, oli uni naksti läinud ja juba ranna poole teel. Tuuline oli algul ja jahedavõitu, aga päeva peale läks päris soojaks ja päike oli väga ere, ilmateates oli ka kirjas et UV-tase on väga kõrge. See oli mul esimene kord selles rannas käia. Kohale jõudes selgus, et seal toimuvad World Master Game raames rannavõrkpalli võistlused. World Master Games on siis nö seenioride olümpia, mida peetakse iga nelja aasta tagant. Vaatasin ka seal neid mänge ja siis jalutas keegi mööda, särgil kirjas EESTI. No jah ju siis eestlane, siis hakkasin mõtlema, et äkki eestlased ka võistlevad, läksin asja uurima….tuli välja et võistlevadki, nii mehed kui naised, meestel veel mitu paari. Läksin siis otsima, kus need eestlased mängivad ja leidsin ka lõpuks üles. Ega ma kaasa elada suurt jõudnudki, sest mäng lõppes just.

Maroubra Beach - rannavolle

Sel pühapäeval käisime Pille-Riinuga komöödiafestivalil. Pille-Riin sai oma managerilt tasuta VIP piletid, muidu oli tavapilet 120 aud. Festival toimus saarel, kuhu sai ferry´ga e siis laevaga. Kokku oli 12 lava, kus esinesid maailmakuulsad koomikud USA-st, Euroopast ja Austraaliast. Kartsime küll, et ingliskeelne huumor, kes teab kas sellest aru saabki, aga isegi sai ja päris naljakas oli. Ilm oli ka hästi ilus ning rahvas lihtsalt istus murul ja chillis. Osad lavad olid siseruumides, mingi vana laevatehas vms oli seal vanasti olnud ning nüüd oli esinemiskohaks kohandatud. Üks kohalik teadis rääkida, et vahest tehakse siin ka filmivõtteid. Õhtul läksime Pille-Riinuga minu poole Randwicku, Heleen ja Mariann olid ka ning oli selline tore naistekas ja minu lahkumispidu, mis lõppes 6 hommikul :P Aga noh ega ei saa siis sellepärast päeva raisku lasta, kell 9 hommikul oli äratus ja randa minek. Oli vaja ikka veel päikest nautida, kes teab kuda seal Melbourne´s nende ilmadega on. Täna pidavat küll ilus olema, 27 kraadi ja puha, aga muidu seal ikka jahedam kui Sydney´s.

Suveaeg

Juba mitmendat päeva on meil siin hall ja vihmane, kehv suusailm ühesõnaga, sooja 20 kraadi ringis. Väga masendav….ma ei tea kuidas te seal Eestis sellega hakkama saate. Ootan juba pikisilmi päikest. Iseenesest läksime me laupäeva öösel vastu pühapäeva üle suveajale, nii et ajavahe on nüüd 8 tundi.

Eelmise nädala märkimisväärseim tööväline üritus oli botaanikaaia külastus. Oli küll ilus seal kõik ja päris suur ka muidugi 30 ha. Päris palju jäi läbi käimata ka. Õues kingi vaatamine oli tasuta, palmihoone ja klaaspüramiidi külastus oli tasuline - need jätsime vahele. Kuna botaanikaaed asub otse kesklinnas ning lahe ääres, siis avanes sealt ilus vaade nii ooperimajale, Harbour Bridge´le kui ka city´le.

KlaaspüramiidSydney Royal Botanic Garden

Terve selle nädalavahetuse toimusid meil siin erinevad festivalid (salsa, dzassi, õlle) erinevates linnaosades. Kesklinnas oli salsafestival, millest meiegi osa võtsime. Pühapäeval käisime salsapeol ja esmaspäeval niisama välikohvikus istumas ja muusikat nautimas. Esmaspäev oli meil siin püha ja vaba päev nö kontoritöötajatel, oli labour day e töörahva püha. Pille-Riin oli ka linnas ning võtsime ette sõidu monirail´iga (see on siis üherööpaline raudtee, mis Sydney kesklinnas 3,6 km pikkusel rajal ringi kihutab….õhus põhimõtteliselt s.t maast kõrgemal nö teisel korrusel). See on maailmas suhteliselt haruldane sõiduriist. Avanesid huvitavad vaated, mida varem pole näinud.... isegi nendes kohtades, kus iga päev käime, aga hoopis teise nurga alt. Avastasime, et Sydney´s sõidavad isegi trammid.
Monorail, taga paistab Sydney Tower

Pühapäeva õhtul oli mul töö juures restoranis ka üks põnev juhus, nimelt sattus meile 9-ne laudkond eestlasi. Läksin jooke lauda viima ning mis ma kuulen…..eesti keelt räägivad inimesed. Ega algul võttis kohe päris tummaks, ei osanudki midagi öelda ja eesti keelt oli ka nii äkitsi imelik rääkida. Ega olnudki muud kui küsisin….. tere, kuidas läheb? Nad kohkusid ka muidugi natuke ära, olid samal hommikul Sydneysse just jõudnud ja juba esimeses restos saab eesti keelega hakkama :D maailm on ikka väike.

Täna käisin Avet lennukile saatmas, nad nüüd siis Erkkiga mõlemad Melbourne´s ja eks ma lendan ka paari nädala pärast sinna järgi neile.

Racehorse ja Summer Bay

Viimased paar nädalat on möödunud töötamise täe all peamiselt. Kõige kiirem on nädalavahetus. See nädalavahetus nägi mul välja nt järgmine: reede õhtul 6-ks tööle, sealt otse edasi peole, siis mõned tunnid und, laup kell 11 kuni 5.30 tööl, kella 7-ks läksin teise kohta tööle, 1 paiku öösel sain magama ning pühap hommikul kell 9 jälle tööle. Meie jaoks hakkab nädalavahetus st töövaba periood esmaspäeval või siis pühapäeva õhtul. Nüüd ma siin seda siis naudingi, homme ka veel vaba ja siis kolmap õhtul tööle.

Sel laupäeval toimus Royal Randwick Spring Carnival raames üks hobuste võiduajamine. Käisin seal tööl, kuid see kohvik kus olin, asus kahjuks sees ning võiduajamist mul näha ei õnnestunud. Teleekraanilt vahepeal vilksamisi nägin, sest siseruumides on ka telekad üleval igal pool. Aga peale võiduajamise oli vaatamisväärne ka see seltskond, kes sinna kokku oli tulnud – karneval, mis karneval. Naistel olid kõigil uhked kleidid ning kübarad ja suled vms peas, sest tegemist on aasta ekstravakantseima spordisündmusega. Alkoholi tarbiti seal ohtralt, kuigi alkoholi müük on väga piiratud. Osades kohtades oli lubatud müüa 4 jooki ühe tehinguga, seal kus mina töötasin – ainult 2. Viimased paar tundi võis müüa ainult ühe alkohoolse joogi inimese kohta. Minu kohvikus olid müügil ainult lahjad joogid. Söögi pool oli ka lihtne ja kiirtoidule rõhutud – erinevad salatid ja võileivad, mida kliendid ise said võtta, siis fish and chips (mida osteti meeletult), lasanje, pasta, kanašnitsel ja veel nipet-näpet. Kokku kestis kogu üritus ca 7 tundi, viimane võiduajamine oli 5 õhtul. Selle aasta kevadkarnevaliks võeti tööle 150 uut inimest erinevate ülesannete peale. Kokku oli kandideerijaid 800, kellest 300 kutsuti vestlusele ning 150 siis palgati. Kuna tegemist on nii viisaka kohaga, siis on nad ka tööriietuse osas väga karmid. Minu mustad püksid ei sobinud, vaatamata sellele, et põll oli mul nagunii ees ja pükse suurt näha polnudki. Sain sealt kohapealt viigipüksid, mis pärast tagasi andsin, muidu oleks palgast 100 aud maha võetud. Järgmiseks korraks pean endale kuskilt viikarid sebima, mis on juba tuleval laupäeval.

Royal Randwick Spring Carnival 2009 - mõned näited riietusest.

Suumer Bay
Eelmine kolmapäev võtsime ette ja käisime ära Summer Bay rannas – kohaliku nimega Palm beach. See on Sydney kõige põhjapoolsem rand ning kuna me elame kesklinnast lõuna pool, siis kulus meil 2 bussiga sinna jõudmiseks natuke üle 2 tunni. No oli ikka äratuntav küll….rand ja Summer Bay Surfclub ja puha. Kuigi ma kujutasin filmi põhjal seda randa suuremana ette – telepilt ikka petab :D. Aga lained oli väga lahedad ning vesi, mis algus tundus külm oli pärast päris mõnus. Ja märjaks sain ma üsna ootamatult, olin vaevalt põlvini vees ja jäin korraks seljaga ookeani poole, murdosa sekundiga käis laine üle pea ning suu ja silmad olid soola täis. Kui korra juba märg oled siis ei tundugi vesi külm.

No ja liivatormist ei hakka ma pikemalt kirjutama, sest sellest teavad ilmselt enamus eesti inimesi rohkem kui mina. Ärkasin pool 11 ajal ja siis oli taevas pisut kollakas-oranž, aga esmalt ei osanud sellele erilist tähelepanu pöörata. Hiljem alles kuulsin, et oli erakordne liivatorm olnud. Tormi tagajärjed olid küll meil kodus nähtavad – meil aknad öösiti lahti ja kõik kohad olid liiva täis.

Püüame Sydney´s veel võimalikult palju ringi vaadata ja soojailma nautida, sest peagi tuleb edasi liikuda Melbourne poole, kus on küll kahjuks külmem ja rannamõnusid veel nautida ilmselt ei saa.

Päikest teile halli sügisesse!

Töölooma elu ja teistpidi asjad

Hea, et siin kirjas, mis nädalapäev on, sest nendest ei tea ma viimasel ajal mitte midagi. Kui iga päev tööl käia, siis pole ju eriti vahet, mis päev on. Ning pole ka vahet, mis päeval peol käid põhimõtteliselt, sest tööle peab järgmine päev nagunii minema ja meelelahutusasutused on ka iga päev lahti :D. Nii Ave kui mina saime kahte kohta tööle. Kõik töökohad on kesklinnas. Ave käib Strike bowlinguklubis Darling Haourbour´is südalinnas ja ühes itaalia restos, mis asub Woolloomooloo linnaosas. Ja-ja kirjutasin küll õigesti selle nime, ongi 8 „o” tähte :D Mina käin itaalia restos Baia, mis asuba ka Darling Harbour´is. Ühe teise restoranikoha ütlesin üles, sest kahes kohas käia läheb ikka paljuks. See itaalia restoran on päris suur place, kokku ligikaudu 100 lauda ning ettekandjaid on ka korraga 15-20 inimest tööl. No ja siis saan ma loodetavasti tööle ka hobuste võiduajamiskohta - Royal Randwick Racehorce, ka ettekanjdaks. See on mul siin kodu lähedal, saab lausa jala tööle minna. Siin on see hobuste võiduajamine väga suur üritus. Sellel kevadhooajal on tulemas neli üritust, st et nendel päevadel peaks tööl olema. Aga sellest siis juba täpsemalt, kui seal juba tööl ka olen käinud, esmaspäeval lähen kahetunnisele koolitusele sinna.

Kirjutan siia nüüd erinevatest asjadest, mis siin teistmoodi on peale selle, et me pea alaspidi käime.

• Nimed. Minu nime hääldavad nad siin enam-vähem välja, aga kutsuvad ka Aniika, Nika. Ave oli alguses ikka Iiv, nüüd pigem Avi ja Eva, sõltub sellest kuidas kellelegi meelde jääb. Erkki nimi siis maal on suures osas Eric. Veel on meil tuttav Indrek, keda kutsutakse Indiks, Pille-Riin on Pelle ja Ravo on Rambo. Põhimõtteliselt on tegu väga raskesti hääldatavate nimedega ja et need kellelegi üldse meelde jääks, oleks palju tahta.


• Igal koolil on oma vorm, üldiselt näevad nad suhteliselt jubedad välja ja musti kinniseid kingi peavad nad ka terve aasta kandma. Turvalisuseks nimetavad nad seda. Sellega pingutavad nad küll üle minu meelest. Ettekandjal peavad ka mustad kinnised kingad olema. Ja vähe veel sellest, see koht kus ma tööl käin, neile ei sobi minu kingad, kuna pahkluu pole täiesti kaetud. Manager ütles, et kui ma kuuma vee endale peale tõmban, siis ma põletan jala ära, kuna mul pole piisavat kinnised kingad. Selle loogika järgi võiks üldse kõik inimesed kummi- ja/või metallskafandris käia.

Liiklus – no peale selle, et siin liiklus nagunii tagurpidi käib, on veel mõned asjad, mis teisiti.

• Suunatuld enne ringteed näidatakse selles suunas, kuhu sõidad ja kui sõidad otse, siis ei näitagi suunda. Siin see täitsa toimib, sest ringteed on sellised miniatuursed, mingit suurt haljassaart keskel pole puude ja põõsastega nagu Anne ringil.
• Koolide juures on tänaval „pulgakommionu/tädi”, kes hoiab tee peal stopp märki niikaua kui lapsed üle tee lähevad.
• Kiirteedel ja ka tänavatel on kiiruskaamerad ja valgusfoorikaamerad. Kui ületad kiirust siis saadetakse trahv postiga koju ja mingit pikka juttu pole. Me siin ka ootame ühte trahvi :D
• Jalakäiatel on fooris ainult roheline ja punane tuli ja vilkuva punasega võib üle minna, aga üldiselt käiakse siin ka punase tulega üle. Peab lihtsalt vaatama, et autosid ei tule. Me oleme paar korda isegi politseiauto ees punasega üle läinud, pole küll midagi juhtunud.
• Autodel mingeid dokumente põhimõtteliselt pole, esiaknal on kleeps, kus on mingid andmed kirjas kindlustuse ja ülevaatuse kohta vist ja ongi kogu lugu. Kui me esimesi päevi autot kasutasime ja politsei meid kohe kinni pidas, siis me seda veel ei teadnud ja hakkasime pablama, et kus need dokumendid küll on kui politsei küsib, aga noh õnneks ei küsinud. Hiljem saime alles teada, et polegi selliseid asju.
• Selleks, et bussile minna tuleb bussi hääletada ja kui maha tahad, siis tuleb bussis stopp nuppu vajutada (needsamad nupud, mis Eestiski osades bussides on ja kui vajutad siis saad bussijuhi käest sõimata). Kui me veel maal elasime, siis nendes peatustes seisti bussi oodates tänaval ka järjekorras, aga nendes, mida pragu kasutame pole seda kommet.
• Kuna autot pole, siis bensiini ostmisega väga kokku ei puutu, aga bensukates on kirjas hind, nt 121. See tähendab siis, et 121 senti maksab liiter, see teeb siis omakorda 1.2 aud/l ehk ligikaudu 10 eek/l. Bensiin on mingitel päevadel (vist oli teisip ja kolmap) odavam (1.13 aud/l).

Randwick

Niisiis kolitud ja juba nädal siin Randwick´is elatud. Teine tera kohe ikka, nagu tsivilisatsiooni oleks tulnud. Me Avega oleme nüüd linnas tööd otsimas käinud ja loodetavasti järgmisest nädalast tööl juba – ettekandjaks ikka. Ma siin vahepeal proovisin lihvija-värvija elukutset ka, aga see karjäär jäi üsna lühikeseks :D Aga lisakopikas kulus ikka marjaks ära ja töö polnud ka iseenesest raske – tunnipalk, kiirustama ei pidanud.
Plaan oli minna sel nädalavahetusel Falls Creek´i Kangaroo Hopetile (suusamaraton), mis on siit umbes 500 km kaugusel lõuna pool. Erkki läks võistlema ja me Avega oleks kaasa elama läinud. Aga kuna sinna saamine osutus nii keeruliseks ja kalliks, et me Avega loobusime. Erkki ikka läks Melbourne´st, sealt peaaegu sama maa. Aga tegelikult ei kahetsegi, et minna ei saanud, sest ilm oli jube kehv – vihmane. Ka kohalikud räägivad, et see talv on väga soe ja õiget suusailma pole. Austraallased teavad ka ikka, mis see suusatamine on ja käivad isegi sõitmas.

Aeg läheb kohutava kiirusega, kaks kuud juba varsti siin oldud. Aastaaeg vahetub ka meil siin järgmine nädal. Nimelt hakkab 1. septembril ametlikult kevad :) Kui nüüd tööl hakkame käima siis kulgeb ilmselt veel kiiremini. Linna kolimisega hakkas uus elu jälle. Loodetavasti tekib nüüd ka rohkem uusi tuttavaid ja just nimelt kohalike (st siis mitteeestlaste hulgas), mis tähendab et saab äkki lõpuks inglise keelegi vabalt suhu.

Päikest ja ilusat kooliaasta algust!

Sünnipäev "50"

Sünnipäevade tähe all on möödunud siin viimasel ajal. Eelmine kord jäi mul kirjutamata, et käisime eelmine reedel ka siin ühel sünnipäeval. No oli reede õhtu ja naabermajast kostus kõva muss, meil oli ka juba vein lahti korgitud. Õhtu edenedes otsustasime vaatama minna, mis peoga tegemist on. Ega üle aia siin midagi näha pole, muusika oli ainult kosta. Läksime kohale, tänaval tegid kaks noort tüüpi suitsu, küsisime, et mis pidu on. Nad küsisid vastu, et kes me veel oleme. Me vastu, et naabrid oleme ja tulime vaatama mis toimub. Nad juhatasid meid lahkelt sisse ja tutvustasid meid pereisale, kes grillis vorstikesi parasjagu. Ajasime juttu, kes oleme kust tuleme jne. Ta omakorda tutvustas meid tütrele kellel oligi 20 a sünnipäev. Rahvast oli palju …40 inimest küll. Kõik olid noored ja siis vanemad, mingi tädi mehega ja vanaema. Erkki rääkis sünnipäevalapse emale, et meil oli põhimõtteliselt kaks varianti, et kas kutsume politsei, sest liiga kõva muusika on mis häirib uinumist või tuleme ise ka peole. Ta ehmus päris ära, sest mõne naabrid olid päriselt kurtnud, et liiga kõva pidu on. Ega nad siin peo pidamisel ei koonerda…. Jooke oli sees ja väljas, vali millist tahad, süüa pakuti ka, aianurgas oli üles pandud discotelk. Peatselt tutvustati meid külalistele kui oma Eesti sõpru. Hiljem pakuti jelly´t, mille kättesaamisel pitsist tuli kasutada raskemaid keeleharjutusi. Hiljem selgus veel seegi, et tegemist oli stiilipeoga must-valge (ega ma seda välja küll ei raalinud ise, sest kõik käivad siin nagunii must-hall-valgelt), no ja ma oma punase jopega paistsin vist päris hästi silma. Ühesõnaga võeti meid seal Alyce sünnipäeval väga soojalt vastu, Eestis küll naabrite peole niimoodi sisse ei sajaks.
No ja siis oli eile pidu – „Hannes ja Annika 50”. Erinevate rahvaste esindajad olid kohal, kokku 17 külalist - India, Uus-Meremaa, Austraalia, Liibanon, no ja enamus olid ikka Tartust :P Tõeline Eesti pidu – kartul, sealiha, hapukapsas ja kartulisalat, laualt ei puudunud ka Vana Tallinn muidugi. Suured tänud loomulikult Hannesele, kes valmistas suurepärase prae. Ja tänud ka Matuale, kes hoidis pidu üleval kitarri ja laulu saatel varajaste hommikutundideni. Tuttavad siin Austraalias tekkivad kohutava kiirusega, sest kaks kuud tagasi tundsin ma sellest seltskonnast ainult kahte inimesest.
Homme hakkame kolimisega tegelema, nimelt liigume Avega linnale natuke, st tähendab tegelikult päris palju linnale lähemale ja Erkki kolib üldse Melbourne´i . Üks etapp saab läbi ja peame loobuma luksusasjades millega oleme harjunud – nagu nt bassein, oma tuba, elutuba, kus saab suuremat seltskoda võõrustada, sidrunipuu oma aias jne.

Melbourne

Viimasena kirjutasingi sellest, et lähme Eesti majja. Sai käidud – algul paistis, et on rohkem selliste vanemate inimeste kohtumispaik, aga oli ikka noori ka. Kokku oli pea 100 inimest, kellest paarkümmend, ma arvan, olid meievanused. Aga ma ei saa aru, mis teema neil selle riietumisega siin on, kõik olid hallis, mustas, tumepruunis vms. Ja riided on neil siin täiesti kohutavad. Mõtlesime Avega, et võtame endale ükspäev aega ja lähme poodi neid nõmedusi proovima ja teeme pilte nendest õudsatest ürpidest ja riputame üles teile vaatamiseks ka :D Aga see selleks, noor oli Eesti majas kahte tüüpi – päris eestlased, kes on siia aasta, paari või siis rohkema eest tulnud ja siis sõja ajal põgenenud eestlaste lapselapsed. Need viimased rääkisid muidugi peamiselt inglise keeles, aga mõni oskas ka eesti keeles rääkida. Üks tüüp nimega Eric teadis isegi kuivkäimla kohta kemmerg öelda, kuna oli hiljuti Eestit külastanud. :D Täitsa tore üritus oli ja nüüdseks juba uus kohtumise aeg ka paika pandud. 22. aug on taasiseseisvumise puhul jälle kokkusaamine. Me pole veel ennast kirja pannud, aga täitsa mõeldav, et lähme ka sinna.
Selle nädala algul käisime Melbourne´s, mis on siit ca 800 km lõuna poole (st siin siis külmema ilma pool). Sõit hakkas teisip hommikul kell 6 ja kohale jõudsime isegi valges. Ma sain ka sõitmises käe valgeks, kiirteel oli hea alustuseks harjutada. Ja 300 km kohta panina ainult 3x kojamehi suunatule asemel tööle :D Üsna hea tulemus, ma arvan.
Ega me Melbourne päris õiges päevavalguses näinudki, sest kui linna peale kolama läksime oli juba pime ja kolmapäeva hommikul oli selline udu, et kõrgematel majadel ülemised korrused ei paistnudki. Õhtul oli linn muidugi iseenesest ilus, kõik tuledes ja puha. Läbi linna jookseb Yarra jõgi, nii et meenutas ses mõttes isegi kergelt Tartut, mastaabid on iseenesest mõista muidugi teised. Ja tänu Melbourne´s käigule saan ma oma loomade nimekirja taha ka kaks linnukest teha. Hostelist kesklinna poole kõndides sibas tänaval mingi loom (keset linna). Opossum oli, selline armsa näoga ja väikeste kõrvadega, saba oli ainult rotisaba moodi, mis nii armas ei tundunud. Hiljem jõe ääres oli veel üks opossum, kes meie piiramise peale lõpuks puu otsa plehku pani. Tagasi sõites Sydney poole nägin 2x kängurut….jep, päris elus ja liikuvat kängurut. Tagasitee valikuga panime me muidugi natuke puuse, ses mõttes, et oli valida kiirtee ja rannikuäärse tee vahel. Me valisime siis selle viimase, sest kiirteed mööda olime juba sõitnud. Muidu oli väga äge tee, aga jama oli selles, et hakkasime sõitma 12 ajal päeval ja kell 6 on juba kottpime, mis tähendas, et üle poole maa sõitsime pimedas ja tee oli ikka väga käänuline ja mägine. Valges oleks seal kindlasti palju vaadata olnud, aga pimedas võis kõike seda ainult ette kujutada. Aga noh, targemaks saime ikka, teinekord peab lihtsalt valges minema ja rohkem aega võtma.
Täna on plaan turule minna ja sisseoste teha. Järgmine nädal tarvis siin mõned sünnipäevad pidada :P Jaaaaa, kõik on oodatud……pidu on kolmapäeval kell 8pm ;)

Blue Mountains

Blue Mountains - sinised mäed, mis paistavad ka meie juurest. Kõrgematelt kohtadelt on näha mägesid ja sinakashalli sudu nende kohal. Sudu tuleb seal kasvavatest eukalüptidest, mis eritavad õlisid. Esmaspäeval läksime siis sinna ise kohale, et oma silmaga järgi kaeda. See oli ka esimene kord kui me kuhugi linnast väljapoole saime ja nägime seda päris Austraaliat. Algul plaanisime mööda kiirteed minna, aga selgus, et meil pole autos atribuuti, mis fikseerib kiirtee kontrollpunktides läbisõitu, (selle alusel maksad hiljem teemaksu) ja sularahas enamus kohtades maksta ei saa, siis tegime ümberarvestuse ja läksime nö külavaheteed mööda (millel oli muidugi ka kaks sõidurada mõlemas suunas :D). Vaade avanes kaugele, oli mägine ja kaugel, kaugel paistsid ka sinised mäed. Mida linnast kaugemale, seda mägisemaks läks, kõrgus mägedes oli veits üle 1000 m merepinnast. Kui linnas olime ainult pardi märke näinud siis nüüd olid väljas ka känguru ja vombati hoiatusmärgid. Nägime ka kahte känguru laipa tee ääres. Lehmi oli ka päris mitmel pool tee ääres karjamaadel näha. Ja Pille-Riin oli just jõudnud Erkkile öelda et ole siin ettevaatlik, et siin võivad lehmad ka üle tee kõndida, kui ta küsis et mis see must kuju seal tee servas on. Lehm muidugi - oli tagumikuga tee peal ja ise sõi veel rahulikult. No selle peale oli meil muidugi nalja palju. Ja lõpuks jõudsimegi kohale, meie sihtkoht oli Katoomba, selline väike armas linn madalate majadega. Ilm oli ilus päiksepaisteline, kuid ikka tunduvalt külmem ja tuulisem kui linnas. Jälle kulusid ära müts ja kindad.

Käisime vaateplatvormil, mis oli kaljuserval ja Three sisters´i juures (kolm nö tornmäge üksteise kõrval). Natuke kõndisime ka mööda kaljujärsakut alla. Põhimõtteliselt oli seal kaljusein ja selle ääres oli kitsas trepp (looduslikust kivist ja kohati nii kitsas, et mööda ei mahtunud), mida mööda sai alla orgu minna. Päris alla me ei läinud, need kes üles tulid ei näinud just kõige reipamad välja ja üks tüdruk oli jala välja väänanud ning peale seda kadus meil isu edasi allapoole minna. Peale seda sõitsime veel edasi Lyell´i järve äärde, kus Erkki läks kalale ja me naistega chillisime ja tundsime niisama olemisest rõõmu. Väga lahe päev oli ja loodus oli muidugi muljetavaldav.

Three Sisters vasakus servas

Esiplaanil üks kolmest õest

Ülejäänud nädal on kulgenud tavalises elurütmis ja miskit erilist pole juhtun´d. Täna õhtul Eesti majja õhtusöögile, mis juttude järgi pidi olema küll peamiselt penskarite kokkutulek, aga eks näis. :D

4 nädalat täis

Jep ongi kuu või st 4 nädalat möödas meie saabumisest. Uskumatu kui kiiresti on läinud ikka. Oleme nüüd siin autoga ka ringi liikunud ja linn paistab hoopis teistsugune ja elukvaliteet teine. Bussiga minnes sõidad kindlat trajektoori mööda ja seda rada on juba küll nähtud ja kesklinnas oleme ka käinud. Reedel läksime üldse teiselt poolt linna ja käisime kesklinnast väljaspool ka, Sydney äärelinnades e suburbides. Need on kesklinnast ikka väga erinevad, enamasti sellised madalad majad (2 korrust) nagu USA filmist. Newtown oli esimene koht, kus käisime, no andke andeks aga see oli küll tõsine pommiauk. Käisime seal ringi ka natuke, ükski koht ei näinud välja selline, et oleks valmis sinna tööle minema. 1o min oli selge, et liigume edasi. Teine suburb oli natuke viisakam ja vaatega ookeanile. Lõpuks jõudsime ookeani äärde ka välja Bondi Beachile. Lained olid Eesti mõistes suured, aga ma arvan et kohalikud ei nimetaks neid üldse laineteks veel. Sain sinna ühte restosse samaks õhtuks proovipäevale ka. Läheb ikka meelest ära, et me elame suurlinnas. Vaja oli musti pükse ja kingi, mida mul muidugi kaasas polnud. Mõtlesime, et auto olemas, mis see siis on käime kodus ära. Kell 2 hakkasime kodu poole liikuma ja kella 6ks oli mul vaja tööl olla. Jõudsime napilt, aga kui oleks kuhugi ummikusse jäänud, siis ei oleks nii hästi läinud ilmselt. Resto kus käisin oli otse ookeani kaldal. Kuna siin on ikkagi talv ja rannas rahvast ei ole, siis oli väga vaikne õhtu. Meie lähedal Castel Hilli restos käib ikka palju vilkam elu. Eile õhtul olin seal tööl ning ühtegi vaba hetke küll polnud. Nüüd igati koolitatud ka alkot pakkuvas kohas töötamiseks – RSA koolitus sai meil kõigil teisipäeval edukalt läbitud. Päris karmid seadused siin ikka, võib kuni 1100 AUD trahvi saada, kui juua täis kliendile veel alkot müüd. Oli veel teisigi veidraid asju, nt kui klient baarist välja visatakse (sest ta liiga purjus) ja ta järgmise 24 h jooksul sinna tagasi tuleb, siis selle eest võidakse talle trahvi teha. No nii ütleb seadus vähemalt, iseasi muidugi kui karmilt neid täidetakse, seda ei oska veel kommenteerida täpselt :P

Homme on varajane äratus, lähme Blue Mountain´sse tripile. Sinna on 2 h autosõitu, plaan on 8 liikuma hakata, mis on meie jaoks väga vara :D Ja reedel ka meil üritus plaanis juba – Eesti majas õhtusöök ja kokkusaamine kohalike eestlastega.

Järgmise kirjamiseni siis ;)

Helesini-kollane esmaspäev

Oleme siin juba nii kaua olnud, et kõik tundub tavaline ja igapäevane elu, sama hästi võiks keegi teist kirjutada kuidas ta iga päev tööl käib, õhtul süüa teeb või pesu peseb. Jah, ainukese vahega, et meie tööl ei käi :D No mul väike lootus on, käisin laup õhtul El Fontana restoranis proovipäeval – trial shift. Siin käibki nii et, kui mingi kohvik või resto on huvitatud üldse uuest töötajast, siis kõigepealt kutsutakse proovipäevale ja siis selle järgi kuidas hakkama said otsustatakse, kas kutsutakse veel või mitte. Aga sellest kuidas ma sinna üldse proovima sain. No siis maksavad tutvused täpselt samamoodi nagu Eestiski. Nimelt Hannes, kes elab teises majatiivas töötab seal rostos kokana (nädal või veits kauem, ühesõnaga on suht uus seal). Aga Hannes saab väga hästi läbi Matua´ga, kes on seal ettekandja ja kes saab omakorda väga hästi läbi Toniga, kes on selle koha omanik ja manager ka ühtlasi. Hannes rääkis Matua´le, et üks „väga hea ettekandaja” tahaks hädasti tööle tulla. Ja siis Matua soovitas mind omakorda Tonile. Neljap õhtul käis Matua meie pool, ajasime paar sõna juttu (ega me varem ei olnud kohtunud). Laup päeval võttis ta mind peale, et restosse minna. Töövestlus Toniga nägi välja selline. Toni küsis Matua käest „Is she good?”. „Jee, she´s good”. No ja oligi kogu lugu, mul ei olnud midagi öelda. Toni ütles, et tule siis õhtul proovipäevale ja nii ta läks. Koht on küll iseenesest restoran, aga väljanägemiselt üsna keskpärane söögikoht, ei ole mingi peen resto. Proovipäeval antakse mingid lihtsamad ülesanded, ma pidin kliente sisse juhatama, menüüsid kätte jagama, vett pakkuma (vesi on siin igal pool söögikohtades tasuta), laudu koristama, vahepeal viisin sööke ka lauda ja lõpus võtsin isegi mõne tellimuse. Esimese korra kohta läks päris ok…… no ühe noa pillasin maha ja ühe noa kukutasin prügikasti koos järgijäetud söögiga (no ega ma teda sinna otsima ka ei läinud, loodetavasti keegi ei näinud :P).
Homme lähme koolitusele, kuidas alkoholi vastutustundlikult serveerida (Responsible Service of Alcohol) :D. Selle koolituse peab igas osariigis läbima, kui tahad töötada kuskil sellises kohas kus alkot pakutakse. See on ühepäevane koolitus, maksab 80 AUD. Siin on kohalikud koolitused ja erinevad litsentsid töö saamisel väga olulised. Ja kohalik töökogemus on ka see, mida enamus kohtades esimese asjana küsitakse. Ses mõttes ongi esimest töökohta kõige raskem saada. No homest saame vähemalt siis selle koolituse oma CV-desse lisada.
Vot nii meil need päevad siin kulgevad. Täna paistab jälle ilus ilm olema, nii et saab päikest võtta. Olen juba muutlikust ilmast kirjutanud, aga see on ikka nii harjumatu, täna lähen päikest võtma, aga eile näiteks käisin jope mütsi ja kinnastega. Eile oli tõsine Eesti sügis – külm, hall ja rõske, vihma ka veel sadas vahepeal. Aga üldiselt hakkab meil vaikelt kevad tulema, päevad hakkavad ka juba pikemaks minema.
Päikest teile kõigile!

Tervitused talvest

Kuna on kuulda juba nurinat, et miks üldse sissekandeid pole, siis pean ennast ikka kätte võtma nüüd. Täna oli meil superilus ilm – päike, ilma pilvede ja tuuleta. Meie kraadikaas vilus näitas küll 16, aga tegelikult oli palju soojem. Peesitasime Avega oma kodubasseini ääres ja nautisime päikest….mulle see talv täitsa meeldib. No nii see aeg siin läheb ega ei jõuagi midagi teha väga, poes käisime ka täna veel. Mõtlesime, et proovime midagi uut ja huvitavat, ostsime sellist puuvilja nagu passionfruit. Sõnaraamat ütleb selle kohta granadill e kannatuslille vili. Seest sai selliseid limaseid seemneid süüa, algul tundus naljakas, aga alates teisest viljast juba päris hea. Ah jaa, panni ostsime ka endale, aga oh üllatust, see ei läinudki tööle meie pliidi peal. Ega seal kõik potid ka ei tööta, kogu pliidiplaadi pind peab olema nõuga ühenduses, siis ainult töötab. Ja kuna pann oli alt selline triibuline siis ei hakanudki funkama, aga õnneks meil on ka väike elektripliit ja seal saame ikka kasutada. Pühapäeval oli meil pidulik õhtusöök, tegime ahjus liha ja kartuliputru….no ja väike Vana Tallinn käis ka asja juurde :D Laupäeval käisime matkal, siinsamas meie lähedal metsas (paar km meie majast). Seal oli selline rahvuspargi moodi asutus. Tähistatud rajad metsas ja puudel ka sildid juures, millega tegu. Kõige rohkem oli erinevaid mände ja eukalüpte. Männid ei näinud küll väga meie mändide moodi välja ja kui silti poleks juures olnud ei oleks ära arvanud. Suuri sõnajalapuid oli ka päris palju. Käisime kahel rajal ja lõpuks tegime pikniku. Piknikukohti (laud ja pingid) oli seal ka päris mitmeid. Meie söögilaua taha trügis ka üks sisalik, pärast avastasime, et mõne sammu kaugusel päikse käes lausa kubises väikestest sisalikupoegadest. Ses mõttes hea, et me neid matka lõpus nägime, muidu ei oleks julgenud metsas nii julgelt jalutada, kes teab mis madu või ämblik vastu kargab. Meil oma aias elavad opossumid, ma ei ole ise neid veel näinud. Ükskord pimedaga oli kuulda kuidas puu otsas krabistas, aga näha mitte. Ja linde on siin ka päris palju. Mõnel hommikul ärkad selle peale, et mingid linnud teevad ahvi häält akna taga ja mitte vaikselt vaid ikka päris karjuvad. Siis on veel lind, kes kassi häält teeb. Esimene kord läksime õue vaatama, et mis kass see ukse taga kräunub. Linnud on iseenesest kõik lärmakad, metsas ka jutustasid nii et vähe pole ja hästi ilusad ja värvilised (papagoid muidugi eriti).
Panen siia mõned pildid majast ja meie ümbruskonnast.

Highs Rd 44 - meie elupaik

Vaade aeda

West Pennant Hills´i metsas

Highs Rd - kodutänav, see on selline keskmise klassi mägi

Natuke laugem tõus, ka meie kodukandis

G´day mates

Millega me siis oleme vahepeal tegelenud - niisama olemise, töö otsimise ja ega muud olulist polegi. Eile tegelikult käisime linnas ja ühes põnevas kohas - Sydney Tower´is (260 m, kõrgeim hoone Sydney´s). On kaks võimalust, kuidas sinna vaadet nautima saab minna. Esiteks võid 20 AUD eest pileti osta, siis saad üles ja võid seal ringi jalutada ja vaadata. Kuna aga meil on siin Eesti tuttavad, kes on siinse eluga rohkem kursis, siis oli ka teine võimalus, nimelt on seal üleval restoran ja baar, mis on ilma piletita, lihtsalt pead seal raha kulutama, aga vaade on ikka samasugune. Me kasutasime seda teist võimalust, ma võtsin mojito kokteili (18AUD) ja teised õlut, mis tuli kokkuvõtteks odavam ja saime veel joogid ka. Vaade sealt oli muidugi super, parim elamus siiamaani mul siin. Tuledes linn paistis kaugele kui silm seletas. Läksime just siis kui oli hämaraks läinud ja kogu linn oli tuledes. See ülemine osa keerles, nii et pooleteist tunniga tegi ringi peale ja 360o oli nähtud.

Täna saime ka oma TAX nr kätte, et nüüd on siis kõik ametlik, rohkem paberimajandust ei ole vaja enam ajada. Nüüd on vaja ainult hea tööots leida. Sellesse kohvikusse, kuhu meil Avega oli lootus tööle saada… tuli välja, et sinna on ikka ainult ühte inimest vaja. Ja kuna kohviku manager ütles, et tal ükskõik kumb tuleb ja tema ei oska valida, siis ei jäänud meil muud üle kui loosi tõmmata. Ühesõnaga käis Ave täna esimest päeva tööl ja on praegu seisukohal, et ei lähe enam kunagi tööle. Jooksmist oli nii, et jalad villis. Eks me püüame siin kandideerida erinevates eluvaldkondades, iga ameti kohta on tehtud vastav CV. Mina olen olnud aastaid nii õmbleja, ettekandja, administraator kui poemüüja :D

Räägin teile nüüd põgusalt Austraalia internetipangandusest – see on tase omaette ja ei ole nii lihtne, et teen aga hansapangast ühispanka ülekande. Pidime siin üüri maksma ja kuna meil oli juba kohalikud kontod avatud siis ei hakanud eesti pangast ülekannet tegema. No põhimõtteliselt käib see nii, et võtad ühest pangast raha välja ja siis kõnnid raha käes teise panga pangakontorisse ja saabki ülekanne tehtud :D.

Kõik asjaajamised on siis kuidagi nii keeruliseks tehtud…ma ei saa aru milleks. Igale poole peab panema igasuguseid security koode ja paroole, iga väiksema liigutuse jaoks on neil koha vaja teada miljon asja, kõike on vaja registreerida ja siis sisestada 10 või rohkemakohalisi voucher numbreid. No ei ole võimalik. No ja siis on helistamisel siin see voicemessage süsteem, kui kohe kahe esimese kutsumise peale telefoni vastu ei jõua võtta (tavaliselt ei jõua võtta, kui sul just telefon käes ei ole), siis läheb kohe voicemessage peale ja siis võid sinna oma sõnumi jätta. Selleks, et neid sõnumeid kuulata, pead alustuseks ennast ära registreerima tel teel, kus suhtled robotiga, sisestama jälle 4-10 kohalise pin koodi, siis salvestama oma nime ja tervitussõnumi, siis see robot küsib, et kas sulle ikka sobib see tekst vähemalt seitse korda üle, vahepeal ullult hakib ja ei kuule midagi ja siis kui oled juba peaaegu lõppu jõudnud…..siis katkeb muidugi kõne ära. Ma sain vast 5-da korraga sellega ühele poole. Ja siis lõpuks saadki oma voicemessaget kuulata, mis sulle jäetud on. No ei ole lihtne, palju lihtsam oleks peale kolmandat kutsumist telefon vastu võtta.
Tänaseks - side lõpp ;)

Loomaiapäev

Täna käisime kohvikus ja loomaaias. Sydney Taronga Zoo asub ooperiteatri vastas üle lahe. Kõige lihtsam viis sinna saada on ferry´ga (praam vms). Loomaaia pilet koos selle ferrysõiduga maksis 48 AUD. Kogu loomaaed (21 ha) asub mäe peal, kohe sisenedes sõitsime tõstukiga mäe otsa ja siis hakkasime sealt alla kulgema. Kõige lahedamad olid kaelkirjakud, nosisid heina linna silueti taustal ja siis krõmpsutasid porgandeid ka peale. Lindude juures üks loomaiatöötaja küsis Avelt: „Do you want to feed the birds” Ave muidugi noogutas ja sirutas juba käe söögi järele…..kui siis äkki viimasel hetkel märkas, et loomaaiatöötaja hakkab talle väikseid ussikesi peo peale panema. Ma olin kaugemal veits, aga Ave ehmatusest hüppasin ma veel kaugemale igaks juhuks. Ega ma ei näinud, mis seal oli, aga kuna me olime just madude juurest tulnud, siis tundus iga kõver puuoks ka ohtlikuna. Ave jutu järgi olid need väiksed vagla moodi ussikesed, mina neid lähemalt uurima ei läinud. Papagoisid sai kõige lähemalt vaadelda kohvikus, kus nad lausa laua peale tulid toitu noolima. Üks paabulind tahtis ka äärepealt kohviku uksest sisse astuda. Elevandipoega (kellest oli kuuldavasti ka Eesti uudistes räägitud) väljas ei olnud kahjuks. Palju loomi olid lahtiselt, selles mõttes, et mitte neljakandilises puuris, vaid eraldatud vee või elektrikarjusega. Austraalia väikeste kängurudega (wallabies) sai lausa koos jalutada. Lahe päev oli loomaaias, aga lõpuks oli paras väss ka peal ja koju jõudsime pimedas .... nagu tavaliselt :)

Minu lemmikud

Linnapanoraam loomaaiast

Holiday

Täna on holiday :) Kui iga päev on ikka mingeid asjatoimetusi olnud või kuskil vaja käia siis täna pole mingeid kohustusi. Ega me pole ükski päev enne lõunat kuhugi liikuma saanud, hea on kui 12-ks saame hommikusöögiga ühele poole. Aeg on nii ruttu läinud, iga päev on sisustatud olnud, eile käisime jälle Castle Hill´is. No on ikka matk, kuigi nüüd läks juba vähem aega, poole tunniga saime hakkama. Neljapäeval oli meil suurpuhastus. Siin majas küll koristamisele suurt rõhku ei ole pandud (no see on veel üsna leebelt öeldud :D). Nojah, aga kui maja on nii suur siis võib-olla ei jõuagi. Siin on elutuba koos söögitoaga sama suur kui minu korter kokku. Elutuppa me oma koristustuuriga veel ei jõudnudki, aga seda me põhimõtteliselt ei kasuta ka. Põhiline istumine toimub ikka köögis laua ümber. Seal on ka üks tugitool ning telekas, mille me üleeile enda jaoks avastasime. Kui köögi ja söögitegemise poole pealt veel rääkida siis ainuke pann, mis me siit majast leidsime on elektripann. Nagu väike elektripliit, juhe käib taha ja jalad on all. Ainuke häda on, et juhet pole. Ja ahi on ka mingi klikikas ja soojeneb ilgelt kaua üles, pole veel päris sõbraks saanud temaga. Ahju max kraad on 550, mõtlesime et päris vinge ahi saab metalligi sulatada :D. Aga täna tegime ahjuvormi 500-ga ja poole tunniga küpses vaevu ära. Fahreheit´is näitab vist siis kraade, ma arvan.

Temperatuuriga on siin paras jama nii sees kui väljas. Majas on mingi õhksoojuspumba moodi küte, aga mingit stabiilset temperatuuri küll see ei hoia. Elutuba ja vannituba on jahedad, magamistoad soojemad, minu tuba on kuidagi eriti soe ja hommikuks on lausa saun. See on muidugi sellest ka et hommikupäike on sellesse tuppa. Esimesed kaks ööd ma magasin muidugi lahtise aknaga ja mõtlesin et k*rdi kehv on neil see ehituskvaliteet, sest tuul puhus aknast otse pähe (akna all on mul voodi). Ja kuna väljas oli +5 siis oli see tuul ikka külm. Rulood ja kardinad olid muidugi akna ees ning Eesti mõistes ei olnud visuaalselt näha ka et aken oleks paokil olnud ja keegi siin ei elanud ka ei olnud kuu aega, siis ma ei osanud muidugi kahtlustada et aken võiks lahti olla. Aknad käivad siin lükandsüsteemiga ja kolmandal päeval siis lükkasin akna kinni. Võrgud on siin igal pool akna ees. Nüüd on mul ka ikka aken lahti, aga teiselt poolt, et pähe ei puhuks tuul.

Homme ka meil puhkepäev, lähme vast kuhugi seiklema. Siin meie lähedal (mõne km kaugusel) on koaalapark, võibolla lähme sinna, aga eks sellest siis juba järgmine kord.

Sydney´s kohal

Niisiis, mõned päevad juba kohal oldud ning muljeid on palju, ega teagi kust alustada. Lennureis Hong Kongist Sydney´sse möödus taas suht kiirelt ja tollist saime ka ilusti läbi. Lennujaamast läksime väikse mikrobussiga kesklinna, kus saime kokku Pille-Riinu ja Indrekuga (eestlased Sydney´s). Õhtuks jõudsime nn koju. Õhtud tulevad siin selles mõttes ruttu, et kell 5 läheb juba pimedaks. Valgeks kuskil peale 6 hommikul. Elame äärelinnas West Pennant Hills´is, mis on kesklinnast ca 30 km kaugusel, bussiga tund aega sõita. Maja kus elame on iseenesest vana, aga ikka väga suur – 4 magamistuba, köök (kus on ka söögilaud), söögituba, elutuba, kontorituba, 2 vannituba. See on üks osa majast, mis on meie kasutuses, siis on veel teine majatiib, kus elavad kolm eesti poissi. Selles osas oli varem ka saun olnud, aga nüüd on välja lõhutud.... ei tea küll kes selle lollile mõttele tuli? Sisehoovis on bassein ja ümber maja on väike aiariba, kus kasvab sidrunipuu (koos sidrunitega muidugi). Kui kohale jõudsime polnud siin keegi kuu aega elanud ja oli külm nagu hundilaut, nüüd on küte järgi koguaeg ja on norm.

Teisipäeval käisime laevaga sõitmas ja nägime linna nö vee poolt, sh ooperimaja ja Harbour bridge. Täna käisime oma kohalikus keskuses - Castle Hill. Nagu juba kohanimi ütleb on siin suhteliselt mägine. Jalgsi läheb ikka üle poole tunni, km poolest võiks ju vähem kuluda, aga mäest ülesronimine võtab ikka oma aja. Meie maja asub orus ning sellest tulenevalt on siin ka mobiililevi vahelduva eduga. Ja kuna internet käib siin samuti mobiililevi kaudu siis see on ka suhteliselt katkendlik. Castle Hill ei paistagi väga suur koht olevat, aga ostukeskus seal on küll mega suur, ma ei olegi aru saanud palju seal neid korruseid on, suur osa sellest asub maa all, mäe sees.

Ilmad on väga muutlikud. Üks hetk päike lõõmab - oled lühikeste varrukatega ja teisel paned jope selga ja siis tundub ka jahe. Üldiselt võib öelda, et päeval +15 ja öösel +5 – see siin on südatalv. Ajavahe Eestiga on 7 tundi.

Nüüd hakkab juba natuke kohale jõudma, kus ma olen….aga mitte veel päris.

Riia-London-Hong Kong läbitud

Ootame Hong Kongis viimast lendu Sydney suunas, mis väljub 21.10 kohaliku aja järgi (Eesti aja järgi 16.10). Siiani on kõik sujunud. Päev Londonis kulus peamiselt ära ühest lennujaamast teise kulgemiseks ja niisama ootama eriti kaua ei pidanudki. Londoni Hong Kongi ots (12 tundi ja 10 tuh) kilomeetrit möödus üllatavalt kiiresti. Mina enamuse aega magsin õnneks. Uued uudised juba Sydney´st.

Väljumine 3. juuli 2009

Viimane pühapäev kodus, juba järgmine reede põrutame Riiga, et sealt edasi startida Rohelise Mandri poole. Teistpoole maakera üle vaatama lähme kolmekesti - Ave, Erkki ja mina ka :) Marsruut on järgmine - Riia-London-HongKong-Sydney. Riiast väljub lennuk kell 11 ennelõunat. Londonis peame lennujaama vahetama, milleks on terve reedene päev aega ning 9 ajal õhtul sõidame edasi Hong Kongi. Hong Kongis on 5 tunnine peatus ning laupäeva õhtul kell 9 suundume juba Sydney poole. Kohale peaksime jõudma esmaspäeva hommikul kell 8 kohaliku aja järgi.

Kuna kõiki ei jõua oma tegemistega kursis hoida, siis hakkan siia kirjutama kuda elu kuklapoolel kulgeb. Eks siis paistab, kuidas see päeviku pidamine välja kukub.