Midagi uut!

No nii nagu lubatud sai Melbourne´st ma enam ei kirjuta, 1. märtsil ostsin lennupileti, aga kuhu sellest saate allpool teada. Igatahes elan nüüd maal, no tegelikult on tegemist Tartust natuke väiksema linnaga, aga see ongi maa ja farmitöö ootab ees :D

Niisiis oli märtsi esimene nädal minu jaoks viimane töönädal Don Dinoses ja laupäev päris viimane päev. See oli üks paras katastroof see laupäev, igas mõttes. Esiteks oli siin üks väga kõva torm ja äike. Raheterad olid sellised, millisied mina veel näinud polnud. Päris paljud katused said kannatada ja majad uputada, meil õnneks midagi ei juhtunud. Teiseks oli töö juures pizzaahi katki ja igasuguseid muid jamasid ka veel. Laupäeva õhtu kohta oli täiesti surnud õhtu, rahvast polnud, mis iseenesest oli muidugi hea. Omanikku ka kohal polnud ja õhtu lõppes nii, et samal ajal kui veel viimased kliendid restos olid, istusid kõik töötajad lauas, sõid ja jõid rahulikult ning ei lasknud klientidest ennast häirida. Kui omanik oleks see hetk sisse tulnud, siis oleks küll kõik vallandatud olnud. :D Väga lahe viimane õhtu minu jaoks.

Pühapäeval toimus Future Music Festival (kus peaesinejad olid Prodigy, David Guetta, Empire of the Sun), millega seoses sain mina blondide hetkede edetabelis teise koha siin Austraalias (esikoht kuulub Erkkile, kui ta maratoni starti tund aega hiljaks jäi). Ilm paistis päeval isegi päris ilus ja lootsime, et kuna eelmine päev oli kõvasti sadanud, siis äkki täna saab ilma vihmata. Ühesõnaga väga vara ei hakanud me kohale minema, alles õhtupoole. Läksime trammiga linna ja sealt rongiga edasi (üritus toimus Flemington Racecource´l, kus tavaliselt toimuvad hobuste võiduajamised). No ja siis kui me kohale jõudsime ja rong uksed lahti tegi ja ma nägin silti ´tickets` siis torkas mulle pähe, et ma ei võtnud ju piletit kaasa…… taibula :D :D Koha pealt uut piletit osta oleks ka kalliks läinud, mina sain 130 aud-ga aga sealt oleks ilmselt veel kallim olnud. Ja ega siin ei ole ju nii, et käid sipsti kodus ära. Oi pergala olin enda peale ikka maruvihane, et nii blond võib olla. Läksin siis rongiga tagasi linna ja sealt käisin taksoga kodus ja siis rongiga jälle linnast Flemingtoni. Linnas oli juba pilves ja hall, nii et ostsin sealt keebi õnneks, mis oli hiljem suureks abiks. Ave ja Erkkiga ma enam kokku ei saanud, sest helistada ei kuulnud ja ega neid üles poleks nagunii leidnud, sest rahvast oli ikka tohutult. 7 vist jõudsin siis lõpuks kohale ja sadas juba päris korralikult. Üks lava oli just turvalisuse huvides kinni pandud, sest sadas ja inimesed loopisid pudelitega selle peale. Muru oli vihma käes kõik mudaseks tallatud ja päris paljud olid kummikutega, mis oli vägagi mõistlik. Vaatamata kõigele muusika oli hea!

Esmaspäev oli mulle viimane päev Melbourne´s, teisipäeva hommikul kell 7 väljus lend Cairns´i. See on väike (võrreldes Melbourne ja Sydney´ga, elanikke midagi üle 100 tuh) linn Queenslandi põhjaosa rannikul. Ja siitpeale jätkub mu reis üksinda, sest Ave ja Erkki jäid Melbourne – Erkkil on seal töökoht, mille kaudu tal lootus sponsorship viisa saada. Lend Cairns´i kestis kolm pool tundi, aga kuna kell on seal tunni võrra vähem, siis kohale jõudsin 9.30 am (st et ajavahe Eestiga on mul nüüd 8 tundi). Cairns´is lennukilt maha tulles lõi näkku soe ja niiske õhk, siin on troopiline kliima ja kaks aastaaega – soe/niiske ja soe/kuiv. Varsti peaks niiske läbi saama ning algama soe ja kuiv periood - soe st kraade 30 ringis. Kuna vihmahooaeg on lõppemas, siis on loodus hästi ilus roheline ja lopsakas. Lennukilt oli näha linna, mis pigem tundus metsana, kuhu olid mõned majad ära eksinud. Kõik on väga roheline ja hoopis erinev Melbournes´st (seal muidugi hakkas sügis ja loodus oli koltunud ja väsinud), pigem meenutas mulle pisut Egiptust. Eks see Cairns üks kuurort ole, turism areneb tohutu kiirusega. Aga on ka mida vaadata – siinsamas on ju Suur Vallrahu ja ürgsed vihmametsad ning kosed. Sellist kõrghoonetega kesklinna pole, pigem on kõrged hooned ranna lähedal asuvad hotellid ja linnapildid torkavad silma aborigeenid. Cairns´is oli mul mõned tunnid linnapeal aega ringi vaadata, enne kui buss Athertoni väljus. Atherton on linn ca 100 km Cairnsist loode poole, kus ma nüüd peatun. Elan siin tööhostelis, st et tuled siia elama ja siis hostel otsib sulle töö. Enam vähem kõikide ümberkaudsete farmidega on hostelil diil ning tööle saamine käibki nende kaudu. Kuna siin on pikalt sadanud, siis pole tööga ka kõige parmead lood, aga eestlased on siin heas kirjas ja täna lubati mulle, et esmaspäevast saan tööle. Ühesõnaga on mul vaja veel kolm päeva vaja niisama kuidagi mööda saata. Ega siin midagi teha pole kui vaba päev on. No ümbruskonnas on küll palju ilusaid kohti, aga selleks peab auto olema. Koht on väike ja kõik tunnevad kõiki ja kui ma kohale jõudsin, siis oli küll selline tunne, et kõik said kohe aru, et olen new in town. Hostelil on siin mitmeid hooneid, mina olen ühes peatänava ääres, kus alumisel korrusel on üks linna vähestest pubidest ja bottleshop. Praegu olen kolmeses toas, aga üksinda. Erinevaid elukaid ilmub ka siin ööpimeduses välja, lähemad intsidendid mul nendega veel puuduvad, aga eks see ole ka aja küsimus ma arvan. Vannitoas elavad näiteks väiksed sisalikud, kes on iseenesest päris armsad. J

Internetipulk, mida varem kasutasin - sellega pole midagi teha, sest levi puudub. Hosteli hinna sees on 2 h internetti nädalas …hahahaaa….ja selleks, et seda kasutada pean teise majja minema, nii et netis mind lähiajal väga tihti lootust kohata pole. Aga eks ma annan endast ikka märku, alguses on ikka põnev ja uus ning asju ja muljeid millest kirjutada, kui peale tööpäeva muidugi jaksu üle jääb :D

Olge tublid ja järgmise korrani!