Farmi-Annika pajatused: 2. osa – ikka banaanid

Homsega olen siin täpselt neli nädalat olnud ja üsna ära harjunud siinse eluga. Töötan ikka samas farmis, aga kui esimesel nädalal sorteerisin, siis teise nädala pakkisin ning nüüd olen jälle sorteerimises. Pakkimine oli iseenesest huvitavam töö, aga kuna nad hetkel niipalju pakkijaid ei vaja siis pandi mind tagasi sorteerima. Minu rekordpäev oli 280 kasti pakkida, iga kast 12 kg, so siis 3.3 tonni. Vanemad olijad pakivad ca 500 kasti päevas. Pakkijaid on ca 10 ringis, nii, et võte ise arvutada palju banaane välja läheb…..päris palju. Saime banaane koju ka võtta, aga nüüdseks on nad kaks nädalat seisnud, aga pole veel seda nägugi, et kollaseks hakkaks minema. Kui neil niisama seista lasta, siis pidi paar-kolm nädalat minema, enne kui valmis saavad. Aga on mingi spetsiaalne vedelik, kuhu banaanid kastetakse ja siss saavad paari-kolme päevaga valmis. Ja minu jaoks seostub banaanidega nüüd roheline värv, kui poes kollaseid banaane näen, siis tunduvad need kuidagi naljakad. Üks intsident oli ka töö juures – maoga. No õnneks polnud midagi hullu. Üks väike madu (õnneks ka mitte mürgine) oli banaanikobara vahel, aga õnneks mitte seal kus mina töötasin. Sikutati ta siis sealt välja, kõik said katsuda kes tahtsid (mina jätsin vahele) ja siis viidi sadakond meetrit eemale ja lasti lahti. Vahest ikka juhtub, et mõni madu satub pakkimisshedi ka, aga mitte tihti, konnasid ja rotte võib ka kohata.

Eelmisel pühapäeval rentisime Grandi rahvaga auto ning tegime väljasõidu. Sõitsime siin ümbruskonnas natuke ringi, tegime BBQ , käisime ujumas ja chillisime niisama. Ujumas käisime Eacham järves, mis asub vanas vulkaanikraatris. Vesi oli selge ning ujumiskohast natuke eemal sai vaadata kuidas kilpkonnad ujuvad. Nad olid nii lahedad, sealsamas nägin ka suurimat sisalikku keda siin kohanud olen, oli oma poole meetri pikkune.

Eelmine nädal oli lühike töönädal, sest siin on ka munapühad ja reede ning esmaspäev on vabad. Neljapäeval lõpetasime töö ka juba poole päeva pealt ära, sest banaanid said otsa. Kuna pikk nädalavahetus ning kaks meie maja elanikku läksid laupäeval Melbourne, siis otsustasime kõik neid saatma minna. Juba reedel enne lõunat alustasime oma trippi Cairnsi. Päeval käisime niisama linna peal ringi, laguunis ujumas (kuna seal randa pole, mis sest et mere ääres) ja õhtul peole. Kuna oli Suur Reede, siis olid enamus kohti , st pubid, klubid kinni ning avati alles südaööl. Päeval käisime ühes Iiri pubis söömas ning pühade puhul oli selline diil, et niisama sisse ei saanud, pidid ostma nö pileti - 11.50, mille eest sai prae ja joogi. Ja üks asi veel, ajapiirang oli ka, kaks tundi, peale seda visatakse põhimõtteliselt välja, saab uuesti sisse aga siis pead jälle maksma. See oli kõik sellepärast, et enamus kohti oli kinni (sh ka bottleshopid) ning neile pole kasulik kui inimeselt sinna pikalt niisama istuma jäävad. Peol käisime kahes kohas, algul Mad Cow (hullus lehmas), kus oli tüdrukutele kokteilid kella 1-ni tasuta ja kuna ma olin ainuke tüdruk, siis ma pidin vahetpidamata baarileti ääres kokteile käima toomas ja pärast Woolshedis. See hull lehm oli rohkem pubi moodi ning Woolshed klubi. Peale kuud aega maal olemist kulus üks korralik pidu ära küll :P Laupäeval sõitsime Cairnsist Port Douglase poole ning käisime Triniti Beachil, see oli täitsa ilus koht, kahju ainult et vihma sadas ning nurjas kõik meie päiksevõtmisplaanid (soe oli küll muidu +27). Laupäev kulges Saksa poiste ärasaatmise ja kojujõudmise tähe all. Nüüd on meid Grandis ainult neli järgi jäänud, alguses kui tulin oli siin rahvast 10 ringis. Pühapäeval tegime Kätliniga õunakooki ja leiba. Leivast olen siin Athertonis kohutavalt puudust tundnud, sest tumedat leiba pole lihtsalt saada, isegi mitte seda saepurust. Nüüd olen ma leivaga mõneks ajaks varustatud. Leib sai hea, ostsin Eesti rollmopsi ka mida peale panna – super.