Eile-täna siin niisama aega surnuks löönud, sest kolmapäeval käisin viimati tööl ning neljapäeval mind enam graafikus polnud. Töötasin ikka siiamaani samas farmis. Viimased paar nädalat oli isegi päris ok, tegin nii pakkimist kui sorteerimist. Ja vaatamata sellele teadmisele, et tegemist on nõmeda farmiga, olin seal üsna ära harjunud. No aga see nädal algas põnevalt. Esmaspäev oli meil siin püha – Anzac Day (sõjaveteranide päev) – ning töönädal algas teisipäeval. Hommikul kohe oli koosolek kõigi farmi töötajatega. Ning see suhtumine, mis sealt tulema hakkas. Ühesõnaga tuleb teha seda ja ainult seda, mis sulle on öeldud ja ise ei maksa midagi mõelda ja kui näed et sinu kõrval inimene vajaks natuke abi ja sul on vaba hetk, siis teda aidata ei tohi. Üks väga hea väljend oli selle kohta. If you are told to jump, then you jump and only thing you ask is – how high?! No peale seda koosolekut oli mulle igasugune töötegemine ikka väga vastumeelt ja tegin kõike kaks korda aeglasemalt kui tavaliselt, kuigi ma võiks seda kõike viis korda kiiremini teha. Ega mulle keegi midagi otseselt ei öelnud midagi, aga ju siis oli näha, et ma tööd ei tahtnud teha ja graafikust mind maha võeti. Ju ma siis ei hüpanud piisavalt kõrgele. Tore on, tagasi ma sinna ei lähe. Eks paistab, mis järgmine nädal saab. Pikk nädalavahetus jälle tulemas, sest esmaspäeval on jälle püha – Labour Day (töörahva püha). Mulle on see kolmas Labour Day, sest igas osariigis on see erineval ajal ning Sydney´s ja Melbournes õnnestus mul ka seda tähistada. Peangi nüüd vaatama, kuhu edasi lähen, kus see püha veel olemata on, saan veel mõne korra Labour Day´d tähistada :D
Vahepeal on meie hotelli tohutult rahvast juurde tulnud. Viimati kirjutasin, et oleme vaid neljakesti, siis nüüdseks üle 20 päkkeri siin. Ja omaette tuba mul ka enam pole. Algul oli küll harjumatu, aga nüüd juba täitsa ok. Algul kolis minu tuppa üks USA tüdruk ning järgmisel päeval kohe üks tüdruk veel. Ja üllatus oli päris suur kui ta mulle eesti keeles tere ütles. :D Ameeriklane oli vaid nädalapäevad siin, aga Etheliga jagan siiamaani tuba. Kuigi seda luksust ei olnud meile ka kauaks, sest see nädal kolis meile sisse prantsuse tüdruk. Nüüd siis jälle kolmekesti toas. Köögis on ka kogu aeg mingi sebimine ja järjekord söögitegemisel, aga nüüdseks olen sellega juba harjunud ning ei kujutaks ette kui jälle neljakesti peaks olema.
Dinner Falls
Zillie Falls
Millega me siin siis vaba aega oleme sisustanud peale tööl käimise. Siin ümbruskonnas on päris palju koskesid ning üks nädalavahetus käisime neid siin lähemalt kaemas. Võimsad on küll ning nüüd veel eriti, sest vihmaperiood niivõrd kuivõrd ikka veel kestab ja vett on palju. Kõige kuulsam neist on Milla Milla Falls, kus käisime ka ujumas. Kose all pritsis päris kõvasti ning tuul oli ka selline, et raske oli hingata. Paar päeva hiljem saime teada, et Millaa Millaa fallsi ümbruses on kõige suurem madude kontsentratsioon siin ümbruskonnas :D Ja on neid seal ikka päris tihti nähtud, kus meie ujumas käisime. Hea muidugi, et ma seda pärast teada sain, sest muidu oleks küll ujumine ära jäänud.
Millaa Millaa Fallsis ujumas käidud
Selleks korraks kõik.
Olge tublid ja ilusat kevadet!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar