Alice Springs ja outback

Eelmine pühapäev maandus Alce Springsis Qantase lennuk, millega mina siia saabusin. Ave, Erkki ja Toomas olid juba kohal ning korjasid mind lennujaamast peale ja ega ma Alice Springsi siis ei sattunudki, sest panime kohe Uluru poole ajama. Liikuriks oli meil tavaline auto, st Holdeni (Opel) sedaan, mitte neljaveoline jeep, millega kohalikud siin outbackis ringi sõidavad. Selle üle muidugi kõik imestasid ja ütlesid, et me oleme hullud kui kuulsid, et kruusateed ka veel sõitsime. Outbacki kohta ma ei oskagi head eestikeelset sõna leida, ühesõnaga on see linnast kaugel maa, kus mingisugust asustust ei ole……mitmeidsadu kilomeetreid. Ja nii ongi, lihtsalt tühjus, kui ise pole näinud, siis on ikka raske ette kujutada. Ja üllatavalt roheline on siin, puid, põõsaid ja taimi on palju, mitte tühi kõrb nagu ma arvasin. Aga see on muidugi talvel nii, suvel on palav ning kuiv ja kõik kuivab ära.

In the middle of nowhere
Esimesel päeval sõitsime paarsada km ja ööbisime suurest teest eemal ühes telkimiskohas, mille leidsime puhtjuhuslikult. See oli väga lahe koht, olemas oli isegi kuivkäimla, lõkkeplats ja varjualune. Peale meie ööbis seal veel üks vanem paar. See ööbimiskoht oli kõige lahedam, mis võib-olla oli tingitud ka sellest, et esimene öö ja vaimustus kõige suurem. Kaks ööd veetsime veits suuremates kämpimiskohtades, kus ühes oli isegi köök olemas. Viimase öö aga veetsime täiesti suvalises kohas - keset bushi lõime oma telgi üles.

Kings Kanyon

Käisime läbi kõik tähtsad turistikad – Uluru, Olgas ja Kings Canyoni. Uluru ja Olgas on suhteliselt sarnased, Uluru on üks suur kivi, Olgas on palju….ei saa öelda et väiksed, aga väiksemaid punaseid kivimürakaid, mis on ka tegelikult väga suured. Uluru oli muidugi võimas, käisime seal nii päiksetõusu kui –loojangut vaatamas. Aga Olgas oli jälle palju huvitavam ning seal matkasime ringi nagu ka Kings Canynonis, mis oli samuti võimas.

Kaks esimest päeva oli ilus ja päikseline ilm, kolmandal oli pilves aga vähemalt ei sadanud. Aga õhtul oli taevas kahtlaselt pilves ning ees ootas 155 km kruusateed. Kuna meil nelivedu polnud, siis ei riskinud seda lõiku järgmiseks päevaks jätta ning sõitsime pimedaga ära kõvakattega teeni. Hommikul osutus see ikka väga targaks otsuseks, sest öösel hakkas sadama. Sajuga tekivad teede peale ülevoolavad jõed ehk floodway´d (truupidest ei tea nad siin midagi). Järgmisel päeval olid floodway´d teedel ja päris tihedalt, aga siis oli tegemist asfaltteega ning saime läbi.

Jões

Mis huvitavaid loomi siis outbackis leidub? Kaamelid, hobused, lehmad, dingod. Lehmi oli päris palju tee ääres, aga need olid aedadega piiratud. Kaamelid käisime farmis kaemas, aga hiljem nägime ka metsikuid kaameleid ning hobuseid. Dingot õnnestus ka õhtupimeduses vilksamisi näha. Siis on siin veel hästi suured tirtsud ning palju värvilisi linde. Kindlasti on siin veel põnevaid ja ka ohtlikke elukaid, aga meie neid ei näinud. Üks põnev asi veel – jõed on siin tühjad, saab rahulikult mööda jõge jalutada. Tegimegi ühes sellises jões pikniku ning känguru kalpsas mööda.

Metsikud kaamelid

Neljapäeval jõudsime siis lõpuks ka Alice Springsi – võike linn, palju turiste ja aborigeene. Pisike kesklinna osa ning paar mäge keset linna, kust avanes hea vaade. Ega siin linnas suurt midagi teha pole ja pikemalt siia jääda ei tahaks, aga nüüd on oma silmaga nähtud.

Alice Springsis

Igati lahe tripp oli. Siinne loodus on ilus ning outbacki lõputu tühjus, see on elamus omaette.

Esmaspäeval 6 pm lähen rongile ning 24 h sõit ootab ees, nimelt sõidan Darwinisse, mis on Aussi kõige põhjapoolsem linn. Seal on soe (+30 ringis) ning vihmaperiood läbi saamas, peaks igati tore ja meeldiv olema.

Kuna Alice Springsis olid netileviga kehvad lood ja postitust teha ei õnnestunud, siis nüüd olen ma juba rongis poolel teel Darwinisse – kuskil in the middle of nowhere. Mõtlesin, et see rongisõit saab ika põnev olema, aga ei midagi…..siiamaani vähemalt. Esmaspäeval 6 pm sõitsime välja, praktiliselt kohe läks pimedaks ja midagi välja ei näinud. Rong ja istmed on küll mugavad ning magasin terve öö. Päiksetõusul (7 ajal) ärkasin ja nüüd paistab siin selline Eesti lepavõsa. Ühesõnaga pole mingeid jalustrabavaid maastikke, ainuke erinevus on termiidipesad (0,5-1 meetri kõrgused). Kell 9 jõuame väiksesse linna - Katherine, seal on 4 tundi aega linna peal ringi vaadata ning siis veel 4,5 h sõitu ees. Kell 5.30 õhtul peaks Darwinis kohal olema.