Pealkiri on inglise keeles, sest ma ei suuda leida eestikeelset vastet sellele sõnale. Longans – need on puuviljad siis ning ma võin kihla vedada, et enamus teist pole neid söönud. Tegemist on litši taoliste puuviljadega, koor on peal ning seest on selline valge viinamarja meenutav, keskel üks tume kivi. Maitselt on magusad ja lääged, nii et palju ei kannata neid korraga süüa. Vot neid pakkisin eelmisel nädalal. Töötasin kahes erinevas farmis, pakkimine oli natuke erinev, ühes tehti kvaliteetsemat kaupa ning ära tulid võtta kõik alamõõdulised, teises võisid mõned väiksed ka külge jääda. Suhtumine nendes farmides oli muidu tore, keegi ei karjunud ega midagi. Teisipäevast reedeni töötasin Magro farmis, seal oli peale minu veel üks kohalik tüüp tööl, kes peremehega käis põllul korjamas ning mina koos perenaisega pakkisime. Viljad lähvad kasti kobarana, ära tuli võtta lehed, koledad ning väiksed viljad. Kast on 8 kg ning mina tegin päevas kuskil 35-40 kasti. Ei olnud just kõige paremad viljad ja päis palju tuli ära lõigata, see võttis aega. Ega muidu polekski ju sellest midagi olnud, aga tegemist oli tükitööga, seega mida rohkem tegid, seda rohkem maksti. Head raha sealt ei saanud, aga kõige hullem ka polnud. Nädalavahetusel olin teises samasuguses farmis tööl. Seal olid puuviljad ilusamad ning palka sai ka tunni alusel, nii et igati normaalne. Kahju ainult et kaks päeva sai seal olla. Olime viiekesti seal pakkimas, lisaks veel perenaine ja tütar ka. See nädal alustavad nad jälle laupäeval, aga mina olen siit juba siis läinud. See nädal polegi töötand, esmaspäevast alates vaba. Ja kuna esmaspäev oli Ethelil ka vaba, siis rentisime auto ja sõitsime Port Douglasesse, see on väike turismilinnake rannikul, Cairnsist natuke põhja pool, siit natuke üle 100 km. Päris tore oli vahelduseks jälle tsivilisatsiooni sattuda ja muidugi head ilma nautida. Ilmaga on siin Athertonis ikka kehvad lood, vihmahooaeg pidi juba ma ei tea millal läbi saama, aga ikka siin sajab. Ja pilves ja vihmane on ainult siin Athertonis, sõidad paarkümmend km välja, ilus päikseline. No see on siin kuidagi nende mägedega seotud, et siin just kogu vihm alla sajab. Port Douglases käisime rannas ja ujumas meres, olen sellest päris puudust tundnud. Mina jäin veel teisipäevaks Cairnsi ja käisin sukeldumas Great Barrier Reefel ehk siis Suur Vallrahul. See oli päevane reis, hommikul läksime laevaga merele ning terve päeva seilasime seal ringi, kahes kohas oli peatus, kus sai siis vastavalt soovile sukelduda või snorgeldada. No seal vee all on ikka selline elu, seal võis näha kõikvõimalikke värve, mida ette võib üldse kujutada. Värvilised korallid ja kalad, selge vesi, päikseline ilm – mis sa hing veel oskad tahta. See on nüüd see osa kus te kõik kadedad peaks olema :D 
Sukelduma korallide ja kalade keskele Suurel Vallrahul
Port Douglas - Four Mile Beach, väiksed krabid olid terve ranna liivapalle täis teinud
Eelmine esmaspäev oli ka meil päris põnev päev. Siinsamas Athertoni kõrval on päris palju mägesid ning käisime ühte neist vallutamas. Mount Baldy – 1017 m, kõrgeim mägi siin Athertoni külje all. Ilmaga meil muidugi ei vedanud jälle nagu Athertonis ikka, jõudis kümme korda sadada, mõneks sekundiks tuli päike ka välja. Rada oli päris raske, mudane ja vahepeal üsna järsk. Pärast nägime nagu mudakäkid välja. Madu nägime ka, minu esimene madu vabas looduses. Oli ennast risti üle jalgraja sättinud ja ei mõelnudki ennast liigutada. Päris pikk oli ka 1.5-2 meetrit. Ja siis oli terve hunnik kaane, kes meid ründasid, peamiselt mind. Jalgade külge tulid rohu seest, iseenesest tunda polnud midagi, aga nad näevad lihtsalt nii rõvedad välja. Aga vaatamata kõigele üles me jõudsime, ilmselt on sealt ilus vaade, meil seda kahjuks näha ei õnnestunud, sest kõik oli pilves ja udune ja näha oli valget vatti ainult. Panime oma nimedkülalisteraamatusse kirja ja hakkasime tagasi tulema, mis ei olnud ka mitte sugugi lihtne. Madu oli ikka sama koha peal alles, nii, et pidime jälle ringi minema.
Vaade Athertonile Mount Baldy´lt
Seal tipus käisimegi
Nii aga edasistest plaanidest siis. Pühapäeval suundun siit edasi Alice Springsi, kus saame kõik jälle kokku – Erkki, Ave, Toomas ja mina. Alice Springs on keset Austraaliat ning seal lähedal on see suur kivi ka (Uluru või Aerys Rock, kuidas keegi nimetab), mis on ka plaanis oma silmaga üle kaeda. Nädalake või natuke kauem tripime seal ringi ja siis Ave ja Erkki lähevad tagasi talvisesse :D Melbourne, Toomas Eesti ja mina….. no on küll paar mõtet, aga eks näis, piletit pole veel kuhugi ostnud. Uskumatu, aga isegi natuke kahju on siit ära minna, just inimeste pärast, kellega siin tuttavaks olen saanud. Aga vana Grandi family lahkub ühel ajal, sest kaks poissi lähevad ka sellel nädalavahetusel ning kolmas järgmine nädalavahetus, nii et vanadest olijatest ei jäägi enam kedagi. Aeg jälle edasi liikuda, leida uusi tuttavaid ning avastada põnevaid kohti.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar